/nginx/o/2014/09/01/3313827t1h3b12.jpg)
Tänasel Tartu ülikooli avaaktusel pidas esmakursuslaste nimel kõne psühholoogia eriala 1. aasta üliõpilane Karl Jõgi, kes juhtis oma kõnes tähelepanu sellele, mida inimene saab ühiskonnas eelkõige ise paremaks teha. Tartu Postimees avaldab noormehe kõne täismahus.
Lugupeetud rektor
Austatud haridus- ja teadusminister, linnapea
Head tudengid ja õppejõud
Tahaksin rääkida loo Matist. Mati oli ehitusmees, spetsialiseerunud puutöödele. Ta käib igapäevaselt tööl ja teenib head ning ausat palka. Ühel tavalisel kolmapäeval, kui mehed olid juba hommikust saati tööd teinud, oli, nagu tavaliselt, aeg lõunapausiks. Ehitajad kogunesid ruumi, kus harjumuspäraselt sööki võeti ja hakkasid isuga sööma. See tähendab kõik peale Mati, kes hakkas ühtäkki sõimama :«Pagana juustuleivad, iga jumala päev pean ma sööma neid neetud juustuleibasid!»
Kui mees oli juba mõnd aega vandunud tuli söögituppa ülemus, kes nõudis: «Mati, mis sa karjud siin, rikud teistel meestel tuju ära ja keerad tööpäeva tuksi!?»
Tisler aga omakorda: «Iga päev pean ma sööma neid vastikuid, jälke juustuleibu!»
«Aga räägi oma naisega, las paneb sulle midagi muud kaasa!» oli ülemusel lahendus varnast võtta.
«Mul pole naist,» vastas Mati «ise teen neid juustuleibu endale iga päev.»
Mati traagiline näide ilmestab hästi laiemat probleemi meie ühiskonnas. Liiga palju on meedias ja mujalgi avalikus sfääris nähtud, kuidas kõik kurdavad ja kritiseerivad, räägivad oma probleemidest ja kuidas inimestel on nii raske ja nad ei saa hakkama, ent lasub küsimus: kas need inimesed on kunagi peeglisse vaadanud leidmaks oma probleemidele ISE lahendus. Aga tegelikult on olukorrast tihtipeale väga lihtne väljapääs. Just nimelt enda ja end ümbritseva keskkonna mõjutamine, muutmine.
Ma ei taha sellega öelda, et probleemidele ei tuleks juhtida tähelepanu, otse vastupidi. Kui kuskil tehakse midagi valesti ja kellegi pilk ei ole sellel peatunud, tuleb selle kitsaskohaga tegeleda, tegijat aidata, näpunäiteid anda. Kuid mõistkem ka seda, et meie edu, õnn ja saavutused on meie endi teha. See pole peaministri, riigikogu ega tüütu naabrimehe otsustada. Usun, et riiklik poliitika pole loonud suuri edulugusid, nagu Bill Gates või Steve Jobs. Ning need on vaid mõned näited.
Seega, minu ülikoolipere, on vanadel eestlastelgi ütlemine: «Kus viga näed laita, seal mine ja aita laita.» Loodan, et potentsiaal, mis sellises asutuses, nagu seda on Tartu ülikool, aitab meil sellist mõttemalli muuta. Et see sõnakõlks ei iseloomustaks eesti rahvast, et lisaks sellele, et tahaksime muuta iseend, tahaksime muuta ka oma keskkonda. Et jõuaksime lahendusteni, mitte ei jookseks esimesel võimalusel kellegi peale näpuga näitama või Õhtulehte kurblikku artiklit avaldama. Soovin teile kõigile edukat õppeaastat ning kui tunnete, et kõik jookseb ülepea kokku siis vaadake esimesena iseendale otsa ja küsige: «Mida saaksin mina paremini teha.»
Aitäh!