Priit Pullerits: Ettepanek - loome Team Estonia!

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits
Priit Pullerits Foto: Postimees.ee

Leedukatel on korvpall, lätlastel ja soomlastel on jäähoki, aga mis on meil, eestlastel? Kurb, kuid tõsi: Eestit pole spordi maailmakaardil olemas.

Kas see peab nii jääma? Ei pea. Aga mis alaga saaks Eesti endale maailma spordiareenil nime teha?

Igatahes mitte korvpalliga. Ammugi mitte jalgpalli või jäähokiga. Kiireimat võimalust Eestit nähtavaks ja tuntuks teha pakub jalgrattasport.

Seega, kui me ei taha jääda sportlikus mõttes samasse inkognito-kategooriasse nagu Gibraltar ja Liechtenstein, Aserbaidžaan ja Tadžikistan, kellega Eesti viimati jalgpallis sõprusmänge on pidanud, tuleb luua ratturite profimeeskond nimega Team Estonia, kes peab seadma kõrgeima eesmärgi – pääseda 18 ProTeami hulka.

Jah, see oleks väga ambitsioonikas eesmärk. Selle saavutamine nõuaks lausa riiklikku toetust, nagu toetas USA postiteenistus aastaid tagasi U.S. Postali profimeeskonda ning nagu toetavad Kasahstani riigifirmad nüüd Astana meeskonda. Eesti Vändameeste Sõpruskonnal, kes on algatanud Continentali sarja ehk proffide madalaima, kolmanda taseme meeskonna loomise, käiks üksinda ProTeami käivitamine ilmselgelt üle jõu.

Aga kui pidada silmas spordi kaudu Eesti nime viimist maailmakaardile – ehk kui unistada ükskord ometi tõeliselt suurelt –, oleks Eesti-nimelise ProTeami meeskonna loomine raudselt parim lahendus ühel lihtsal põhjusel. Nimelt, kui korvpallis, jalgpallis või jäähokis saaks tipptasemel Eesti klubi loomisel takistuseks siinse liiga olematu tase, siis rattatiimi ellukutsumiseks pole mingit liigat vaja; selle võib luua tühja koha peale.

Teiseks, sõitjate palkamine on lihtsam kui pallurite värbamine kas või seepärast, et häid rattureid on maailmas pigem üle kui puudu ning enamikul on lühikesed, aasta-kahe pikkused lepingud, mis tähendab, et sõitjate osas valitseb turul pigem ülepakkumine.

Tagatipuks on rattaklubide koosseisud äärmiselt rahvusvahelised. See omakorda tähendab, et Team Estonia profimeeskonna loomiseks pole vaja poolt tosinatki Eesti ratturit. Sõitjad võib palgata Eestile kuulsust tooma välismaalt. Loomulikult peab neil jaguma piisavalt taset, et nendest koosnev meeskond rahvusvahelise jalgratturite liidu otsustajate silmis üldse löögile pääseks.

Jah, see kõik maksab palju. Kui venelased lõid viis aastat tagasi osalt Gazpromi toel Katusha meeskonna, küündis tolle hooaja eelarve 15 miljoni euroni. Täpset summat, kui suur aastaeelarve tuleb meeskonnale tagada, et ProTeamide hulka pääseda, pole kusagil kirjas, kuid mitteametlikel andmeil tuleb valmis panna 10 miljonit eurot, ehkki kuuldavasti on hakkama saadud ka 6-7 miljoniga. Võrdluseks: Eesti suusaliidu eelarve küündis parematel päevadel koos Otepää MK-etapi eelarvega kahe miljoni euroni.

Loomulikult ei kasva niisugune raha Eestis puu otsas. «See on meeeeletu summa!» tulistas eile telefonis Eesti Energia juht Sandor Liive, kui talle Team Estonia ideed tutvustasin. Ta ütles, et eelistaks seda raha kasutada pigem Eesti spordi arendamiseks, näiteks treenerite palgaks või noorte talentide toetamiseks. Hanno Tomberg, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vastne juht, lausus, et EAS on seni toetanud Eesti turundamiseks üritusi, näiteks Rally Estoniat, aga meeskondi mitte, ning hoidus spekuleerimast, mis saaks siis, kui EOK või Eesti jalgratturite liit peaks ühel päeval esitama taotluse teha rahasüst ka profitiimi.

Ent teisalt, kui palju kulutatakse Eestis raha igasugu projektidele, mis kübetki tagasi ei teeni või mille mõttekus on suisa küsitav. Ja kui palju leidub Eestis jõukureid, kel kogunenud vara rohkem kui saja miljoni euro eest – kui osa noist eraldaks mõni aasta paarsada tuhat eurotki, ei tunneks nad selle puudumist ühegi närvirakuga. Tänu ja tunnustuse saaks nad aga küll.

Ennekõike, nagu ikka, on selleks, et käivitada midagi maailma tasemel, vaja riigi tasandil otsustavat tahet. Sest oma häid sõitjaid, kelle abil meeskonda Eestiga siduda, meil leidub: Tanel Kangert, Rein Taaramäe, Gert Jõeäär, ka Alo Jakin. Leidub tipptasemel mehaanikuidki, nagu Gerd Kodanik ja Risto Usin, kes praegu palgal Saksamaa tiimis NetApp-Endura. Samuti leidub võimekaid mänedžere, nagu Jaan Kirsipuu ja Rene Mandri.

Oleks ju uhke, kui Tour de France’il, Giro d’Italial, Vueltal ja teistel suursõitudel osaleks ka Team Estonia, sinimustvalge värvikombinatsiooniga särgid seljas?

Erinevalt mõnest varasemast kommentaarist saab seda kommentaari kohe siinsamas kommenteerida!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles