Jalgratturid saavad õnnetustes üha enam viga

Foto: Liis Treimann

Kõige enam juhtub ratturitega õnnetusi kevadel ja suvel. Tänavu on seitsme esimese kuuga Tartu linnas ja maakonnas juhtunud kokku 28 õnnetust, eelmisel aastal samal ajal oli neid juhtumeid vaid 11.

Lisaks aasta esimesele seitsmele kuule on augustis Tartus ja Tartumaal juhtunud ratturitega viis liiklusõnnetust. Neist ühes põrkasid kokku kaks ratturit, teises sõitis purjus jalgrattur otsa parkivale autole ning kolm kokkupõrget juhtusid liikluses sõiduauto ja jalgratturi vahel.

«Vigasaanute arv on võrreldes varasemate aastatega suurenenud, mis on probleemne,» ütles Lõuna prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse avariiteenistuse politseileitnant Kaido Iste. Tema sõnul põrkavad õnnetustes enamasti kokku jalgrattur ja sõiduauto, viimane on enamikul juhtudel ka süüdi.

Õnnetused ülekäiguradadel

Õnnetused juhtuvad eelkõige ülekäiguradadel ning teiseks probleemiks on hoovidest väljasõit, kui asjaosalised üksteist esmapilgul ei pruugi märgata.  

Iste rääkis, et tihti ei teata, kuidas ülekäigurajal käituda, ning pedaalitallaja arvab, et tal on eesõigus. Ta lisas, et seadus on kahepoolne ja liiklusolukorras võib olla seda keeruline mõista.

Kui sõiduk teeb pööret paremale või vasakule, siis ta peab ülekäigurajal jalgratturile teed andma.

«Kui tegemist on ristmikevahelise alaga ning sõiduk liigub otse, siis on vastupidi: jalgratturil õigust ei ole, ta peab sõidukile teed andma või ratta pealt maha tulema ja ratas käekõrval teed ületama,» nentis Iste. Ta lisas, et tihti ei saa ka täiskasvanud inimene aru, kuidas sellises olukorras käituda.

Politseiametniku sõnul jalgratturid teavad sageli, et neil on õigus, ning ajavad oma õigust taga. Arvatakse, et auto peabki kogu aeg teed andma, aga tagajärjeks on ikkagi see, et viga saab nõrgem pool.

Kergemad vigastused

Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmme sõnul on rattaõnnetustega kaasnevad kõige lihtsamad ja sagedasemad vigastused marrastused ja põrutused, palju esineb ka luumurde.   

Üldjuhul saadakse õnnetustes õla-, rangluu- ja peavigastusi ning kukkumisel saavad kannatada ka põlved ja küünarnukid.

Kui rattur põrkab sõidukiga kokku, siis oleneb vigastus muidugi ka sõiduki kiirusest. Näiteks kui jalgrattur kukub vastu sõiduki esiklaasi või lendab üle autokatuse, on peavigastuse oht suur.

«Pea on kindlasti kõige õrnem koht. Kui see vigastada saab, on taastumine kõige pikaajalisem,» tõdes Nõmm. Ta lisas, et kui rattur kannab kiivrit, võtab see tõsisema löögi enda peale.

Nõmm on enda sõnul näinud isegi olukordi, kui kiiver on õnnetuse tagajärjel pooleks läinud.

Ta lisas, et ei taha mõeldagi, mis saanuks siis, kui kiivrit poleks peas olnud.

«Minu isiklik arvamus on: see, et täiskasvanutel pole kiiver enam kohustuslik, on tõsine viga, siis võiks juba järgmisena mootorratturitelt selle kohustuse ära võtta, kuigi kiirused on erinevad,» ütles Kuido Nõmm.

Kiiver päästab halvimast

Nõmm sõidab enda sõnul ka ise palju jalgrattaga ning kannab alati kiivrit. «Näen kliinikumis neid inimesi, kes on saanud vigastada nii kiivriga kui ka ilma, ning ma oskan karta, mis võib juhtuda,» ütles ta. Nõmm lisas, et kuna teised inimesed selliseid asju ei näe, siis ei osata võibolla õnnetust karta, ning kui otsest kohustust ka veel pole, siis sõidetaksegi ilma kiivrita.

Kaido Iste sõnul tuleks kiivrit kindlasti kanda, kuigi see pole kohustuslik, raskemate peavigastuste vältimiseks on kiivrist aga väga palju abi.

Oluline on inimeste tervis ja elu, aga kas kiivri kandmine peaks olema seadusega reguleeritud, seda peaks põhjalikuma analüüsi põhjal ütlema, rääkis politseiametnik. «Kindlasti politsei pooldab kiivrit. Seda enam, kui tegemist on jalgratturiga, kes sõidab maanteel, kus kiirused on suuremad,» ütles Iste.

Probleemsemad kohad

Tartu linnavalitsuse jalg- ja jalgrattateede spetsialist Mihkel Vijar märkis, et kord kvartalis tuleb kokku liiklusnõukogu, kuhu on kaasatud ka politsei esindajad, ning arutatakse ja analüüsitakse viimase aja liiklusõnnetuste statistikat ja probleemide võimalikke lahendusi.

Vijari sõnul on juhitud tähelepanu Vaksali-Riia, Sõbra-Raua, Aardla-Jalaka ning Turu-Tehase ristmikule, kus jalakäijatel ja ratturitel on raskusi teeületamisega. Vijar kinnitas, et käesoleval aastal jõutakse neisse kohtadesse ülekäigurajad valmis ehitada.

Politseileitnandi Kaido Iste sõnul aga Tartu linnas selliseid ohtlikke ja probleemseid kohti, kus ratturitega pidevalt õnnetusi juhtub, ei ole, neid juhtub igal pool linnas. «Kui näiteks Riia ja Kalevi tänava ristmik oleks kõige ohtlikum koht, siis me oleks seal ammu juba midagi ära teinud,» kinnitas ta.

Tartu linn on teinud investeeringuid liikluskeskkonda igal aastal vastavalt võimalustele, eesmärk on luua turvalisem teeületus jalakäijatele ja jalgratturitele, märkis Vijar.

Vijari sõnul on rattaõnnetused paraku kasvav trend, millel on mitmeid põhjuseid. «Jalgratta kasutamine on kasvanud ning taristu areng pole sellele järele jõudnud. Samuti on põhjuseks see, et liiklejarühmade vahel pole jõudnud juurduda üksteisega arvestamine ja liikluskultuur,» märkis ta.

Iste lisas, et ei tasuks järeldusi tehes öelda, et Tartu on ratturitele ohtlik, vaid vigasaanutega õnnetuste hulga suurenemisest võib järeldada pigem seda, et tänavapildis on rattureid üha rohkem ning paraku on ka kokkupõrked tugevamaks muutunud.

Politseiametnik pani südamele, et kui jalgrattur täpselt ei tea, kuidas liiklusolukorras käituda, siis on tal sageli mõistlikum sadulast maha tulla ja ratas käe kõrval sebra ületada, eriti just lastel.

Arvamus

Kaido Iste

Lõuna prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse avariiteenistuse politseileitnant

Autojuht peaks jalgratturit võtma kui nõrgemat poolt, sest kui leiab aset sõiduki ja ratturi kokkupõrge, saab viga paratamatult nõrgem.

Õnnetuste põhjuseks on sageli see, et ei olda tähelepanelik ega piisavalt hoolikas. Jalgratturid sõidavad kapuuts peas ja kõrvaklappidest kuulatakse muusikat, see takistab oluliselt ümbritseva jälgimist.  

Põhisõnum liiklejatele on ikkagi autojuhi ja ratturi koos­töö. Liikluses on tähtis veenduda, et mõlemad poo­led näevad teineteist. Kui sõidukijuht näeb lähenevat ratturit, siis tuleks aegsasti kiirust maha võtta. Rattur peaks veenduma, et ülekäigurajal on teda märgatud, ning alles siis teed ületama.