/nginx/o/2013/07/05/1876346t1h5455.jpg)
/nginx/o/2010/07/20/405680t1h8d46.jpg)
Kuremaa veski viljajahvatamise päevad on ammu möödas ja suure tüki eelmisest sajandist seisis kivihiiglane niisama. Viimastel aastatel on seal aga sagimist olnud ehk sama palju kui töistel aastatel.
Vana veski naudib kultuurset pensionipõlve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgeva vald tegi 19. sajandil ehitatud veskist väikestviisi turismipunkti, mis nüüd töötab aktiivselt teist hooaega. Külastajad on juba kaugelt silma hakkava tuuliku ka üles leidnud, eelmisel suvel käis ustest sisse-välja umbes 1200 inimest.
Kõrgest tuulikust jagus just parasjagu, et sinna sisse ehitada neli korrust. Esimesele korrusele on müüki võetud kohalike käsitööliste meeneid, ehteid, kindaid ja muud. Ka perenaise Evi Kuslapi enda värvilised kootud vaibad on välja pandud.
Omatehtut tahavad seal eksponeerida ka pääsukesed, kellel Kuslapi sõnul on vist üsna kindel plaan endale katuse alla pesa ehitada.
Teine korrus on näitusesaal, kus vahetuvad kunstnike tööd. Kolmandal on püsinäitus tuulikutest Eestis, ruumi keskel troonib tuntud maketimeistri Peet Veimeri kätetööna läbilõige veskist sellisena, nagu ta töökorras olles välja näha võis.
Viimane, kõige kitsam ja madalam osa on vaateplatvorm. Katuse serva alla on tehtud igas suunas pisikesed aknad, kust saab ümberkaudset loodust vaadata. Mugavuse mõttes on põrandale ka kott-padjad pandud, et pikemad inimesed sinna põlvitada saaks.
Silotorn ja peopaik
Veski algupärasest sisemusest ei ole midagi säilinud, sest nõukaajal tuli kellelgi geniaalne mõte teha vanast kasutuna seisvast hoonest silotorn. Läks aga nii, nagu sel ajal tihti juhtus – tuulik põletati kõigepealt seest tühjaks ning alles siis jõuti järeldusele, et selle koonusjas kuju silotornile tegelikult üldse ei sobigi.
Veski ümberehituste projektijuhi, Jõgeva valla majandusspetsialisti Uuno Laulu sõnul oli muinsuskaitsealuse veski ainus ülesanne aastaid olla kivihunniku keskpunkt, koht, kuhu ümberkaudsetelt põldudelt leitud kive veeti.
Pärast tühjendamist jäi veski veel armetumas seisus laokile kuni 1980ndate keskpaigani, kui kohalikud noored otsustasid selle omale tantsupidudeks kohandada. Noored, kelle hulgas oli ka Uuno Laulu enda poeg, ehitasid omal jõul kiviseintele katuse peale ning Laulu arvates võib just seda katet tänada, et veski püsis ümberehituse alguseni suuremate kahjustusteta.
Veski alumine korrus plaaniti alguses teha paekiviplaatidest, kuigi Eesti selles nurgas on paekivi inimestele üsna võõras. Ükski ehitustöö ei kulge aga alati päris plaanipäraselt.
Nimelt leidsid ehitajad põrandat puhastades tüki originaalset telliskivipõrandat. Tartust saadi ühelt lammutustöölt koormatäis 19. sajandil põletatud telliseid, mis olid nii sarnased veski enda omadega, et kui just täpselt ei tea, milline jupp põrandast seal enne olemas oli, siis seda üles ei leiagi.
Telliskive läks vaja veelgi, sest veski ülemine osa osutus ootamatult pudedaks ning tuli uuesti laduda. Päris viimaseks ootamatuseks oli ehitusfirma pankrot tööde lõpusirgel.
Tööd veel küllaga
Vanadele kivihoonetele on uut kasutusala üsna keeruline välja mõelda, eriti kui need on algselt spetsiaalse eesmärgiga püstitatud.
Laulu sõnul ootab oma järge mitu mõisa kõrvalhoonet, mis tehnikumi kadumisega samuti vallale anti, renoveeritud mõisahoone ise on kasutuses konverentside korraldamiseks.