Jevgeni Ossinovski: koolivõrgu korrastamine parandab hariduse kvaliteeti kõikjal Eestis

Jevgeni Ossinovski.

FOTO: PP

Eesti koolivõrk on suurel määral välja ehitatud aastatel, mil Eestis sündis 22 000 last aastas. Nüüdseks on sündide arv kahanenud ligi 14 000 lapsele aastas. Õpilaste arvu vähenemine seab küsimuse alla hariduse kvaliteedi ning sunnib gümnaasiumiharidust koondama maakonnakeskustesse. Igasse valda peab aga jääma korralik põhikool.

Poliitikauuringute keskuse Praxis tehtud koolivõrgu analüüsi kohaselt peaks 2020. aastaks optimaalse koolivõrgu saavutamiseks sulgema kõvasti üle poole praegustest gümnaasiumidest.

Mõistagi oleks populaarne öelda, et nimetatud analüüs ei arvesta regionaalpoliitiliste, emotsionaalsete ja ajalooliste asjaoludega ning tegelikult ei kao need koolid kuhugi.

Siiski tuleb olla aus: Eesti gümnaasiumivõrk muutub lähiaastatel palju ahtamaks. Samas, iga konkreetne gümnaasiumiastme sulgemise otsus on kohalike omavalitsuste käes ning nii mõnigi Praxise poolt sulgemisele määratud gümnaasium jääb veel pikkadeks aastateks töötama.

Ühe olulisima tulemusena toob koolivõrgu prognoos meieni uue jõuga tõdemuse, et Eesti demograafiline seis on äärmiselt nukker.

Uus valitsus viib ellu mitmeid sotsiaaldemokraatlikke meetmeid perede toimetuleku parandamiseks (lastetoetuste tõus, tasuta koolitoit gümnaasiumiõpilastele), mis peaks pikemas plaanis suurendama ka sündimust. Need muutused võtavad aga paratamatult aega, kuid hariduse kvaliteedi parandamise nimel tuleb otsuseid teha juba praegu.

Eks valdades ja linnades üle Eesti oleme demograafilise vetsupoti (Rein Taagepera sõnad) tulemusi tegelikult üsna vahetult näinud.

Mina alustasin oma kooliteed Aseri keskkoolis, kus 1990ndate algul õppis ligi 500 last. Nüüdseks on kolmekorruselisse kolme tiivaga hiigelhoonesse jäänud pisut üle saja õpilase. Pooltühja hoonet tuleb aga jätkuvalt kütta ning ka sajale õpilasele tuleb anda hea haridus. See ei ole lihtne ega odav.

Koolivõrgu optimeerimise diskussioonis ongi liialt palju keskendutud just viimasele ehk raha kokkuhoiu vajadusele. Minu jaoks on see teisejärguline.

Asja tuum on hoopis hariduse kvaliteedi parandamine kõikjal Eestis, et iga noor inimene saaks oma võimetele vastava hariduse ning saaks hiljem maksimaalselt panustada meie ühiskonda ja majandusse. Olen seisukohal, et selleks tuleb suur osa gümnaasiumiharidusest koondada maakonnakeskustesse, kus saavad toimida valikuterohked gümnaasiumid. Seepärast jätkab haridusministeerium hoogsalt riigigümnaasiumide loomist üle Eesti.

Kas suur on ilus?

Osa inimesi on vastustanud riigigümnaasiumide loomist, kuna need, üle 250 õpilasega ning mõnel juhul üle 500 õpilasega puhtad gümnaasiumid olevat suured kombinaadid, kus õpilase isiksusele ning erivajadustele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Tõepoolest, miks on suur gümnaasium parem kui väike kodune keskkool?

Esiteks, hariduse kvaliteedi kõige tähtsam määraja on hea õpetaja ning on paratamatu, et keskuses on head pedagoogi lihtsam leida.

Juba praegu on maakoolidel raske leida aineõpetajaid, eriti gümnaasiumitasemel. Tulevikus süveneb probleem veelgi, sest Eesti õpetajate keskmine vanus on ligi 45 eluaastat, see on üks Euroopa kõrgemaid näitajaid. Et probleem on akuutsem just maapiirkondades, näitab seegi, et Tartus on üle 50-aastaseid õpetajaid 39 protsenti, mitmes maapiirkonnas on selliseid õpetajaid aga üle poole.

Ka suudab suurema hulga õpilastega gümnaasium pakkuda valikuterohket haridust, mis vastab õpilase huvidele ning valmistab ta ette kõrgkooliks.

Toon näiteks Viljandi riigigümnaasiumi, mis suudab pakkuda õpilasele seitse õppesuunda: kunsti- ja reaalsuunast kuni majanduse ja humanitaarsuunani.

Väikegümnaasiumid suutsid suure vaevaga pakkuda kolme õppesuunda, kui seadus seda veel nõudis. Loomulikult on see ka mõistetav, sest kui kogu gümnaasiumiastme peale on kokku alla 50 õpilase (Eestis on selliseid gümnaasiume rohkem kui neljandik ehk 54), siis mitu õppesuunda sa ikka suudad pakkuda, kui õpperühmas on 4-5 õpilast.

Heaks näiteks on ka võõrkeelte õppe võimalused suurtes gümnaasiumides. Kui paljud väikegümnaasiumid suudavad pakkuda 5-6 võõrkeele õppimise võimalust? Mitte ükski.

Kas väike klass on parem?

Siiski võib väita, et ehkki väikegümnaasium ei suuda pakkuda valikuterohket haridust, on see haridus siiski teistmoodi hea, kuna õpetajal on rohkem aega tegeleda iga õpilasega individuaalselt. Loomulikult, mõnele inimesele ei sobi suures klassis või koolis õppimine ning rahulikum maakeskkond aitab hariduslikult ja sotsiaalselt järjel püsida. Üldjuhul see siiski nii ei ole.

Eestis (ja paljudes teistes riikides) vaieldakse ikka ja jälle selle üle, kui suured peaksid olema klassid. Väikestes klassides nähakse hariduse kvaliteedi parandamise olulist meedet. Nõnda arvavad nii õpetajad kui ka lapsevanemad.

Viimastel kümnenditel on klasside reaalne suurus märkimisväärselt vähenenud ning nüüdseks on meil iga õpetaja kohta keskmiselt vaid ligi kümme õpilast. Kümne või vähema õpilasega klassid on saanud uueks normaalsuseks väljaspool maakonnakeskusi. Suurte linnade gümnaasiumides on jätkuvalt üle 30 õpilase.

Kui vastaks tõele, et väikestes klassides antav haridus on kvaliteetsem, siis peaksid maakoolide õpilased näitama paremaid tulemusi kui linnakoolide lapsed, ent just nn mammutgümnaasiumide õpilased on stabiilselt riigieksamitulemuste tipus.

Sama näitavad ka PISA testi tulemused, mille järgi on maakoolide õpilaste tulemused kehvemad, isegi sotsiaalmajanduslikke erinevusi arvesse võttes. Tõsi, mõni maagümnaasium on suutnud tulemustes nn eliitkoolidega võistelda, ent need on vähesed positiivsed erandid.

Üldine järeldus on siiski väga lihtne ning OECD riikidevahelises võrdluses on ikka ja jälle kinnitust leidnud see, et klassi suurus ei mõjuta kuidagi õpilaste oskusi ja teadmisi. Ainuke, mis selgelt ja üle maailma mõjutab tulemusi, on hea (ja hästitasustatud) õpetaja olemasolu.

Kas ilma gümnaasiumita jäävad lapsed ripakile?

Teine argument, mida gümnaasiumivõrgu korrastamise vastu tuuakse, on järgmine. Kui siiani läksid ka nõrgemad lapsed pärast põhikooli kohe edasi gümnaasiumi ning said mingidki teadmised, siis gümnaasiumi kadumise järel ei sõida see noor mitte maakonnakeskusse riigigümnaasiumi, vaid jääb hoopis külapoe taha õlut jooma.

See argument põhineb arvamusel, et on suur hulk inimesi, kes ei ole motiveeritud koolis käima ning teevad seda vaid juhul, kui gümnaasium on kodulinnas või -vallas.

Esmapilgul tundub argument usutav, kuid põhikoolilõpetajate statistika näitab, et ka see ei vasta tõele. Pärast põhikooli lõppu ei jätka õpinguid vaid mõni protsent Eesti noortest ning see ei sõltu kuidagi sellest, kas vallas või linnas on gümnaasium.

Näiteks Muhu vallas, kus gümnaasiumi ei ole, ei jätka 9. klassi lõpetanuist samal aastal õpinguid vaid 2 protsenti, ent Abja vallas, kus on gümnaasium, on sama näitaja 4.

Gümnaasiumiosa sulgemine võimaldab panustada põhikooli

Reaalses elus tähendab gümnaasiumide koondumine maakonnakeskustesse ühelt poolt seda, et riik jätkab riigigümnaasiumide rajamist, ning teiselt poolt toob lähiaastatel kaasa paljude täistsüklikoolide muutumise põhikoolideks.

Kuidas aga aitab gümnaasiumiosa sulgemine kohalikke omavalitsusi? Või, pöördudes tagasi artikli algusesse, mida võidab Aseri vald sellest, et on lõpetanud gümnaasiumitasemel hariduse andmise? See kolme tiivaga kütmist vajav õppehoone ei ole ju sellest väiksemaks läinud.

Siin peab riik toetama omavalitsusi põhikoolihoonete rekonstrueerimisel õpilaste arvule ning tänapäeva vajadustele vastavaks. Koolivõrgu ehituseks ongi Euroopa Liidu uuest eelarveperioodist ette nähtud ligi 240 miljonit eurot, mis kulub nii riigigümnaasiumide rajamisele kui ka põhikoolide kohandamisele väiksemaks.

Seega, gümnaasiumide koondamine maakonnakeskustesse ja koolimajade ümberehitus aitab omavalitsustel kokku hoida majandamiskulusid. Suured majandamiskulud on aga üks oluline põhjus, miks Eestis läheb vaid kolmandik üldhariduskuludest õpetajate palkadeks (Soomes 52%, OECD keskmine 60%).

Väiksemad majandamiskulud võimaldavad omavalitsustel suunata rohkem raha põhikoolile – maksta õpetajatele rohkem palka ning tagada õpilastele head õpitingimused. Teisisõnu, need meetmed koos riigi toetusega võimaldavad tagada tugeva kodulähedase põhikooli.

Koolivõrgu korrastamine ei ole raha kokkuhoiu projekt. Väikestele gümnaasiumidele eraldatav riiklik toetus ei ole võrreldav 240 miljoni euroga, mida riik investeerib koolivõrgu korrastamisse.

Meie eesmärk ei ole hariduse pealt säästa, vaid tagada, et haridusele eraldatav raha kuluks sellele, mis parandab päriselt hariduse kvaliteeti – õpetajatele.

Tagasi üles