Alo Põldmäe: ohtlikust mutantlusest kultuuriobjektide nimedes

Alo Põldmäe.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Nimede maagiaga puutusin kokku omapärasel viisil: oli vaja leida nimi hiljuti Eesti kultuurimaastikule ilmunud nähtusele – klaverimuuseumile.

Rahvusvaheline sõna piano võimaldaks igasuguseid atraktiivseid nimesid. Kaalumisel olid Piano-Plaza, Piano-Forum, Pianoforte-Centrum.

Aga klaverimuuseumi inimestel oli tore teada saada, et isegi Euroopa Liidu struktuuridega seotud inimeste meelest sobis uuele muuseumile nimeks oma kodukootud Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum. Nii jäigi.

See oli meeldivalt üllatav, sest Eesti on juba ammu sattunud firmade ja poekeste, teeninduspunktide, rokkansamblite ja palju muu ingliskeelsete nimedega sildistamise maaniasse.

Miks see nii on, ei tahetagi analüüsida. Rumala edvistamisena näivat nähtust ei söandata halvustada, sest tõe väljaütlemisel kardetakse ise lolliks jääda. Siin aitaks ainult valjuhäälne lapsesuu muinasjutust, mis kuulutas, et kuningas on ju alasti.

Nimi sisust mööda

Nii peetakse täiesti loomulikuks, et pop- ja rokkansamblite nimed peavad olema ingliskeelsed. Näiteks populaarse ja igati heatasemelise rokkansambli nimi on Sun, aga jumala pärast mitte Päike.

Tore ju oleks nii: esinevad Tanel Padar ja ansambel Päike. Ei, ei ole soliidne, on maavillane ega müü. See ei ole see Päike, vastavad ärimehed.

Eestikeelseid ansamblite nimesid ja ka eesti keeles laulmist püütakse vältida. Kas siis eesti keel ongi teatud sfäärides ja teatud tasandil häbenemisväärseks muutunud? Vana eesti aja teadmine, et eesti keel on ilu ja lauldavuse poolest itaalia keele järel teisel kohal maailmas, ei tähenda tänapäeval enam midagi.

Kunagine pugemine vene keele ees on asendunud pugemisega inglise keele ees. On see äkki eestlastes nii sügaval pesitseva orjalikkuse iselaadselt väljenduv ilming?

Seni öeldu on praeguse teema leebem külg. Karmim külg on see, et järjest vähem tituleeritakse uusi kultuuriobjekte nende oma õigete nimedega. See on uskumatu, aga tõsi. Selles võivad veenduda eriti tallinlased ja ka tartlased lausa iga päev.

Siinkohal meenub eesti rahvapärimus, mille kohaselt halbadest asjadest kõneldes ei tohtinud mingit nähtust, objekti või olendit nimetada tema õige nimega, sest õige nime kasutamine pidi õnnetuse kaasa tooma. Nii öeldi hundist rääkides susi või võsavillem.

Siis jäi kuri kiskja kohtamata.

Mida aga kardavad kultuuriobjektidele nimede panijad, kui nad ei julge uutele ja väga vajalikele rajatistele õigeid nimesid panna?

Nii on Tallinna suurima jalgpallistaadioni nimes asendatud sõna jalgpall sõnapaariga A. Le Coq ja staadioni nimeks on A. Le Coq Arena.

Viru väljaku juures asuva Tallinna kobarkino nimes on sõna kino asemel sõnapaar Coca-Cola, kokku Coca-Cola Plaza. Tallinnas on veel lausa rabav sünonüüm – sõna kultuur asemel Saku, kusjuures koht nimega Saku ei asu kindlasti Tallinnas.
Tartus kannab Annelinna uus spordisaal nime A. Le Coq Sport.

Hämmastav on see, et täiesti teadlikult välditakse kultuuriobjektide nimedes sõnu nagu kino, film või muusika, mis viitaksid pakutavale kultuuriliigile. Tallinna kõige uuema kultuurikeskuse Solaris kontserdisaali nimetus on samuti kummaline – Nokia kontserdisaal. Kas Nokia on mingi osa eesti muusikakultuurist?

Avalik reklaam

Siin kerkib laiem küsimus. Mujal maailmas püütakse uutele (kultuuri)keskustele panna mõne oma maa või ülemaailmselt tunnustatud suurkuju nimi, et sel moel kinnistada nende mälestust.

Võiks ju nimetada kontserdisaali mõne meie muusikaklassiku, meie au ja uhkuse, näiteks Rudolf Tobiase või Eduard Tubina nimega. Aga ei! Õllemarkide, karastusjookide või mobiiltelefonide nimed sobivad kontserdisaalidele paremini kui mõne silmapaistva muusiku nimi.

Aga äkki on Nokia kontserdisaali nime puhul arvestatud meil rahvaluulena levinud tähendust, et sõna Nokia tähistab riiki eredalt väljapoole tutvustavat nähtust.
Seega – kuna Eesti muusika on meie Nokia (sellist väljendit kohtab aeg-ajalt), siis võib-olla ongi tegemist sünonüümiga: Nokia kontserdisaal = Eesti muusika kontserdisaal!? Mine tea...

Arvan, et lugeja teab tegelikku põhjust, miks kultuuriobjektid kannavad õlut, karastusjooke või mobiiltelefone tootvate firmade nimesid. Just nimelt – põhjuseks on see, et need firmad on aidanud sponsorluse või mõne muu osalusega rajatisi püsti panna.

See on tervitatav nähtus, mis teeb firmadele au ja väärib igakülgset tunnustust. Tänuks tuuakse nende nimed ära trükistes, afiššidel, meediakanalites, müürituna objekti seina metallis või kivis. Kuid tuleb välja, et seda on vähe ja kellegi nõudmise peale saabki kultuurikeskus näiteks õllemargi ja seda tootva firma nime.

Mis veel selgub? Kultuuriobjektide nimede kaudu käib õlle- ehk alkoholireklaam. Seda olukorras, kus avalik alkoholireklaam on riiklikul tasandil keelatud. Seda olukorras, kus Eesti on maailmas alkoholismi rekorditabelis «auväärsel» teisel kohal!

Kasutusel on reklaamipsühholoogia kõige lihtsam ja mõjuvam skeem: olgu laps või keskealine, ikka käib tal näiteks Saku Suurhalli või A. Le Coq Arena kontserdile või spordivõistlusele minnes alateadvusest (ja ka teadvusest) läbi õlle kui joogi sümbol. Ja riigi silm on kinni.

Siiski on ka toredaid näiteid: Tallinnas kunstimuuseum Kumu ja Tartus kultuuri- ning ärikeskus Tasku.

Anarhia algus?

Olen selle teema ülesvõtmisel saanud oma tuttavatelt üsna erinevaid, aga ka segaseid vastuseid.

Inimesed on öelnud:

Et Eesti oleks kultuuriobjektide poolest palju vaesem, kui need ei kannaks toetajate nimesid.

Et A. Le Coq Arena nime all ei reklaamita selle firma õlut, vaid karastusjooke!?

Et pehmema variandina võiks ikkagi nimes fikseerida selle kultuuriala, milleks asutus üldse ellu on kutsutud. Nii võiks Saku Suurhall kanda nime Saku Kultuurihall, Coca-Cola Plaza nime Coca-Cola Film-Plaza, A. Le Coq Arena aga nime A. Le Coqi jalgpalliareen.

Et igal inimesel on oma pea otsas ja Saku Suurhalli minnes peaks ta teadma, et ei lähe õlletelki, vaid operetietendusele või korvpallivõistlusele.

Et igaüks paneb asutusele sellise nime, millise tahab, ja üleüldse ei peaks nimi kedagi segama. Küll kuidagi ikka selgust saab.

Et näe, teised ei tee probleemi, miks sina teed?

Et nii on trendikas.

Kõike saab põhjendada, kui aga hakatakse asjadele suvalisi nimesid andma... kas pole siis tegemist anarhia algega?

Kui nii, siis ma ei imesta, kui näiteks mingist hetkest kannab Eesti Kontsert tänuks oma sponsorile nime Hen­­nessy Concert-Hall või rahvusooperi Estonia tulevane uus hoone on näiteks Opera-House Liviko-Estonia.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles