Kontsentreeritud Kunksmoor vajaks vett

Kunksmoori (Ingrid Isotamm) ja kapten Trummi (Andres Dvinjaninov) viib kokku pisike saar.

FOTO: Margus Ansu

Koguperelugu käib Raadi järve kaldal, taustaks veepinnal ja tammelehtede vahel sillerdav õhtupäike. Raadi järve kaldal on ühes kohas üks väike saar, mis võib juhuslikule möödujale näida kõigest rohtunud künkana. Tegelikult elab sellel pisikesel saarel Kunksmoor, kelle toimetamised toob publiku ette Emajõe Suveteater.

Aino Perviku tuntud lool põhinev lavastus Kunksmoorist (Ingrid Isotamm) ja kapten Trummist (Andres Dvinjaninov) sobib vaadata kogu perel, olemata liiga «titekas» täiskasvanutele või liialt keeruline lastele.

Ometi näis, et päris pisikesed ei suutnud mõningaid abstraktsemaid stseene (nt naftakatastroof) jälgida ning nende tähelepanu kippus hajuma. Kooliealistel vaatajatel on ilmselt lihtsam toimuvat haarata. Muidu väga autoritruu teksti sisse on pikitud täiskasvanutele mõistetavaid fraase ja nalju.

Lavastuse tempot ja helget meeleolu hoiavad üleval Toomas Lunge kirjutatud muusika ning tegelaste laulud, mis moodustavad vähemalt poole etendusest ja kummitasid veel järgmiselgi hommikul.

Rohkem maagiat

Tegemist on mõnusa suvise teatrikogemusega, mis on eriti maaliline, kui õhtupäike järveveel ja tammelehtede vahel sillerdab. Ometi ei saa mainimata jätta mõningaid nüansse, kus Kunksmoor oma võluvõimete abil pisut parandustöid saaks teha.

Kõigest tunni jagu kestev etendus ainult võidaks, kui trupp oleks kaasanud dramaturgi, kes võinuks teksti üle vaadata ja aidata eristada olulist vähem tähtsast. Erinevad sündmused järgnesid üksteisele, ilma et mõni neist tugevamalt esile oleks tõusnud.

Julgemalt oleks võinud kasutada pause, et lasta olulistel lausetel ja hetkedel kõlada ning publikul neid tajuda. Liigse kiirustamise tõttu jäid mitmed üleminekud segaseks ning hetked kaotasid oma tähenduslikkust. Kui sageli kurdetakse, et lavastused venivad, siis sedapuhku tuleks kontsentraadile veidi vett lisada.

Varem Emajõe Suveteatri repertuaaris kohatud visuaalsete elementide (lehviv mustlasseelik, edev kabriolett) taaskasutamise asemel oleks võinud usaldada näitlejate võimekust ning kasutada mängulisemalt etenduspaiga erinevaid võimalusi.

Teatriime sündimiseks ei ole vaja välist atribuutikat, vaid säravat näitlejatööd ning leidlikkust. Lihtsad trikid, nagu Kunksmoori ronimine puu otsa või tünnides auravate leotiste keetmine, on samavõrd mõjusad ning siinses loos kohasemad kui klants.

Muinasjutud õpetavad meid

Muinasjutud on inimesi õpetanud juba enne, kui Tõnu Trubetsky seda 1990. aastatel Vennaskonnaga laulma hakkas. Teater on muinasjuttudega samas paadis. Eriti oluliseks muutub õpetuslik aspekt lastele mõeldud teatri puhul, kus tuleks edastatava sõnumi valimisel eriti hoolas olla.

Toomas Lunge loeb ette Kunksmoorile pudelipostiga saabunud kirja, mille on saatnud kolm Raadi garaažides elavat libateadlast, et küsida abi kõigi lukkude avamiseks. Kirja esitatakse vene aktsendi ja ohtrate kirjavigadega. Leian, et negatiivsete rahvuslike stereotüüpide taastootmise asemel saaks ka siin rakendada midagi leidlikumat ja märksa neutraalsemat.

Lavateoses on siiski ka mitmeid positiivseid sõnumeid, mida endaga kaasa võtta.

Kunksmoori ja kapten Trummi tutvumise lugu oma armsate momentide (käepalumise kohmetus) ja leidlike väljenditega («tobeda tibi tõbi») tuletab meelde, kui oluline on lähedastele tähelepanu pöörata. Lihtne tõdemus, mis kipub kiire elutempo juures ikka meelest minema. Ei tea, kas Kunksmooril oleks selle vastu mõnda rohtu?

Kas teate?

ERMi mõisapargis

• Emajõe Suveteater tõi 8. augustil ERMi mõisapargis Raadi järve kaldal vaatajate ette Aino Perviku «Kunksmoori» Tartu-esietenduse.

• Umbes tund vältava koguperelavastuse esietendus oli 9. augustil 2013 Viimsi vabaõhumuuseumis.

• Lavastaja Andres Dvinjaninov.

• Kunstnik Maarja Meeru.

• Muusikat teevad Indrek Kalda, Andres Kuut ja Toomas Lunge.

Tagasi üles