Paljude tartlaste armas õpetaja saab 100

Pedagoogi tarkus: kurjaga ei tee klassi ees midagi. Homme saja-aastaseks saav Felita Viikna võiks intervjuud anda ka inglise või saksa keeles. Koolipõlves oli ta lemmikaine aga ladina keel ning sedagi mäletab ta hästi.

.

«Mulle meeldis asju uurida, ning ladina keele puhul on iga punkt ja täht nii tähtis,» põhjendab juubilar.

Felita Viikna koolitee algas 1921. aastal Eesti noorsoo kasvatuse seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mis on praegune Miina Härma gümnaasium. Lõviosa oma elust on ta elanudki Tartus ning ka õpetajaametit pidanud peamiselt siin – Tartu 3. ja 5. keskkoolis.

Kui Felita Viikna töölt koju jäi, oli ta 79-aastane. Koolidirektor päris, miks ta küll ära läheb … Ja Felita Viiknal tuli tunnistada, et ta silmad on väga haiged, sellepärast.

Armsalt range

Felita Viikna kohta räägitakse, et ta ei ole elus mitte kunagi häält tõstnud. Ka mitte klassitoas, kus leidub ikka väänikuid lapsi, kes ihkavad õpetaja kannatust proovile panna. Felita Viikna ise põhjendab seda nii, et ega hääle tõstmisega midagi saavuta – inimene teeb vaid endale halba ning pärast seda on tükk aega kehv olla.

Tamme gümnaasiumi endine direktor Helve Raik on Felita Viiknaga mitmeid aastaid koos töötanud ega jõua teda ära kiita – milline imepärane soojus, kannatlikkus, optimism ning milline raugematu huvi elu vastu selles naises küll on!

Felita Viikna sugulane An-nelii Nestra kirjeldab omakorda kaheksa aasta tagust aega, mil Felita pärast rasket kopsuhaigust 10 kuud nende pere juures elas ning selleks, et tulevikus taas ise hakkama saada, end järjekindlalt treenis.

«Me panime maja ümber toolid – ja nii ta siis käis, seinalt tuge otsides ja iga järgmise tooli juurde jõudes seal natuke puhates, ning siis jälle edasi kõndides ja end tugevamaks treenides,» meenutab Nestra.

Praegu elab Felita Viikna taas omaette korteris ja alustab päeva enamasti sellega, et läheb turule.

Kaupluses oleks tal asju keeruline ajada, sest nõrga nägemise tõttu tajub ta vaid riiuleid ja nende vahesid, aga turul saab ju rääkida. Et mis kartul maksab ja kas kapsast ka on. Kui kaup koos, teeb Felita Viikna rahakoti lahti ja ulatab: palun võtke.

«Tundub, et nad on ausad. Jah, küllap nad on,» sõnab ta eriliselt muretsemata.

Kodus kuulab Felita Viikna raadiot ja «loeb» raamatuid. See tähendab, et kuulab neid plaatidelt, mida vaegnägijate ühing talle laenutab. Parasjagu on kuulamismasinas Diana Leesalu «Kaks grammi hämaruseni».

«Aga ülejäänud aja ma õiendan nii palju, kui ma näen. Kaotan asju ja otsin neid pool päeva,» kirjeldab ta. «Võtan suhkrutoosilt kaane pealt, aga pärast enam ei näe, kus see kaas on. Siis ajan otsides midagi ümber ja siis koristan … »

Südamerahu aeg

Felita Viikna ei kurda millegi üle, mis tal praegu on või ei ole või mis kunagi saamata on jäänud. Ta ütleb, et see, et ta ise abielus ei ole olnud ja et tal lapsi pole, on sellest, et noorena oli ta sagedasti kuude kaupa haige, põdedes mingit palavikuga tõbe, mida tollased arstid ei suutnudki kindlaks teha. Ning kuna ta ei teadnud, mis tulevik toob, siis ei sidunud ta end kellegagi, kartes lähedasele inimesele tüliks jääda.

«Aga ma ei ole kunagi üksi olnud,» ütleb Felita Viikna, sest tema pere on alati olnud ta venna pere ning tolle lapsed ja lapselapsed.

Õde ja teine vend läksid 1944. aastal sõjapakku, jäädes lõpuks pidama Torontosse. Kanada sugulastel on Felita Viikna kõrges eas ka külas käinud ning saanud keeleoskaja inimesena kogu reisi korraldamisega üksi hakkama.

Küsimusele, mis on elus kõige tähtsam, vastab proua Viikna, et südamerahu. «Igal juhul tuleb vältida olla kuri. See ei aita, see tuleb sulle endale tagasi,» sõnab ta.