Seisame põllul Tartust ligi kümne kilomeetri kaugusel Räpina maantee ääres. Trobikond inimesi heidab aeg-ajalt pilke taevasse. Ei, mitte vihma kartuses – selgemat taevast oleks raske leida –, vaid jälgimaks õhus lendavaid motovarje.
Tiibvari tiivustab jätma mured maa peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale Tartu tiibvarjuklubi liikmete on teistelgi huvilistel võimalus proovida, kuidas tundub maapealne elu ülevalt kiigates.
Vaatan kõrguses tiirutavaid tiibvarje ja ausalt öeldes ei näi see kõige ohutuma tegevusena, millega oma õhtut sisustada. Põnevus saab aga kergest kahtlusest kiiresti võitu ning ootusärevalt surun pähe kollase kiivri.
«Paneme turvavöö kinni, siis ei saa enam kuhugi põgeneda,» naerab Aare Vanari Tartu tiibvarjuklubist. Tandemsõiduks mõeldud punane masin on stardivalmis.
Halva tuju rohi
Esimesed katsed maa gravitatsioonijõudu üle kavaldada paraku ei õnnestu. Piloot Heino Vanari selgitab, et start ei toimunud täpselt vastu tuult ning tiib kippus ebaühtlaselt tõusma. Niisiis on lihtsam sõitu uuesti alustada kui üritada seda hoo pealt korrigeerida. Lõpuks kõik õnnestub ja enne kui arugi saan, oleme juba ligi saja meetri kõrgusel.
Vaade on lummav. Emajõgi vonkleb sinise lindina, all maanteel annavad rekad vaevalt väikese mänguauto mõõdu välja, inimesed põllul on kui kesksuvised herned. Tekib tunne, et kõik igapäevamured ja kohustused on jäänud kuhugi meetreid allapoole. Nüüd saan aru küll, miks tiibvarjurid nii tihti sinna üles kipuvad.
Et lend liiga idülliliseks ja ilusaks ei kujuneks, siis avaldan soovi puude vahelt läbi sõita. Pole probleemi, arvab Heino Vanari. Laskume mõõdukas tempos umbes 200 meetri kõrguselt, kui järsku lakkab kõrvu kostnud mootori ühtlane podin. Esimese hooga arvan, et nii pidigi olema, kui Vanari mu selja taga lausub: «Ei, ausõna, see küll plaanis polnud.»
Mootor on seiskunud ja kõik on läbi. Kõrvus lohutuseks kumisemas maa peal poolnaljaga kaasa antud sõnad «üles pole veel keegi jäänud, alla on kõik tulnud», maandume ootamatult sujuvalt tuhkkuivale põllule. Tolmupilv taga ning jalanõud sooja mulda täis.
Kõrvaltvaatajana näib mulle, et tiiva küljes olevates arvukates nöörides on nüüd vähemalt üksteist susa ja kaksteist pusa. Ometigi oleme peagi kenasti taevas tagasi – et siis uuesti murule potsatada. Seekord igati plaanitult.
Paras ports võimalusi
Tagasi maa peal räägib Aare Vanari, et tegelikult on tiibvarjuga peaaegu võimatu õnnetust põhjustada, kui järgida kõiki lennundusreegleid ning arvestada ilmaolusid. Mootorgi lülitatakse tihti ise välja, et siis sujuvalt laskuda või õhuvoole kasutada.
Tiibvarjulendu saab nautida igal aastaajal. Tõsi, talvel pisut harvem ning mõnusamaks äraolemiseks võiks siis kasutada käpikuid, märgib Vanari. Praegu käiakse taeva all aga vähemalt paar korda nädalas. «Mulle meeldib seal üleval istuda ja vaadet nautida, tiksuda vaikselt. Vahepeal teed mõne järsema haagi, kui adrenaliinipuudus kätte tuleb,» selgitab ta.
Heino Vanari lisab, et lenduritele korraldatakse ka võistlusi, kus oma oskusi saab tõestada nii navigeerimises, ökonoomses sõidus kui ka täpsusülesannetes.
Tuleb tõdeda, et tiibvari pakub tõesti võimalusi igale maitsele. Olla muredest prii ja nautida imelisi vaateid – pole küsimustki. Süstida pisut adrenaliini ja rahuldada seiklusjanu – ikka saab.