Meil on nüüd kaks ujumiskohta: Saare külas ja uues sadamas. Saare külas ei saa igal aastal hästi supelda.
Piirissaare vallavanem Maria Korotkova teatab:
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel aastal oli seal vesi põlvini, mine, muudkui mine Venemaa poole, seal on vesi ja saab ujuda. Aga meil polnud, oli päris kuiv. Tänavu on kõrge vesi, saab ujuda. Isegi mina käin kolm korda päevas lastega ujumas.
Kohalikud oskavad kõik ujuda. Meil viieaastased lapsed juba ujuvad, sest elame ju järve peal, siin on igasugused ohud. Lapsi õpetame nii, nagu meid õpetati – kui ei upu, siis hakkad ujuma. Mina näiteks võtan lapse sülle ja viskan vette, meil ju lapsed vett ei karda.
Ja ujubki!
Noored kogunesid varem vallamaja juurde, nüüd käivad nad uues sadamas. Seal on kaks ujuvkaid, hea supelda, käin isegi. Aga häda on selles, et praht visatakse sinna maha, pean koristamas käima. Just võõramad noored inimesed teevad nii.
Teeremondi lõpetasime, nüüd ehitame puurkaevu. Kolmapäeval oli eesti külas ehk Piiri külas elanud 91-aastase Magdaleena Truutsi matus. Ta oli väga haige. Teisipäeval suri, andsime kirstu. Kolmapäeval tuli siia kirikuõpetaja Põlvast, noorekene. Need olid kiirmatused, sest selle hirmsa palavusega siin surnut säilitada ei või.
Magdaleena Truutsi kodu on järve ääres, peielaud oligi järve kaldal. Vanausulistel ei tohi peielaud väljas olla. Mul on laupäeval ema surma-aastapäev ja on kohe probleem: majas väga palav, aga välja minna ei või, peame neljakümnekesi toas olema.
Meil on nii, et kui sureb inimene ära, siis pärast matuseid mälestame teda mitu korda. Kõigepealt katame tema mälestuseks laua üheksandal päeval pärast surma, siis 40. päeval ja lõpuks esimesel surma-aastapäeval.
Hiljem on juba nii, kuidas keegi ise tahab.
Mälestades esialgu palvetame, kell üheksa alustame. Pool üksteist on juba lõuna, külalistele pakun laupäeval kisselli pudruga ja teisi roogi.
Kolmapäeval käisid Tartu Ülikoolist professorid, neid oli 12. Nad kirjutavad meist juba paar aastat raamatut.
Küsisid, kuidas elame, miks loomi pole. Ma küsisin siis vastu: kas sa tunned lehma ja kas tead, kui palju kana sööb. Ei tea, vastasid. No kui ei tea, siis milleks küsida! Loomi võivad pidada ainult rikkad inimesed. Mina näiteks ei suuda kassi võtta, sest kass tahab iga päev kala, aga mul pole seda talle anda.