Lavastus Varbusel avab tavatu elukäigu. Vaga Vend Vahindra ehk Paljasjalgne Tõnisson oli omas ajas väheke teistmoodi mees. Eesti esimene budistlik munk mõjus 20. sajandi alul nagu tulnukas teiste seas, seda nii oma suuruselt, kujult kui ka maailmatajult.
Taago Tubina lavastuses luuakse ettekujutus tema elust, unistustest ja kohanemisraskustest siinsel kivisel maal, mis budistlikku usku omaks võtta ei tahtnud.
Lavastus põhineb Mihkel Seedri isikuloolisel näidendil, milles avaneb umbkaudu sada aastat tagasi tegutsenud Vend Vahindra ebatavaline elukäik. Põltsamaal sündinud mehe unistuse on Baltikumi ühendava budistliku maailmariigi Pan-Baltoonia loomine.
Suursugune mees
Vahindra hindab üle kõige võrdsust, ühtsust ja armastust. Ta laseb oma ideede illustratsiooniks lehvida lipul, mille oranžil taustal mäslevad sinised lained ja nurgas terendab haakrist. Kuigi viimane on kasutusel ka budistlikus ikonograafias, loob see eestlase mälus paratamatult uue lisakonteksti.
Peategelane pole üheselt hea või halb ning lavastuses jäetakse küllaltki õhukeseks piir šarlatanist külahullu ja vaga uskliku vahel.
Tarvo Vridolini kehastatud Vahindra mõjub suursugusena nii kehas kui ka vaimus – tema ennenägematu ramm ja rahumeelne heatahtlikkus muudavad ta pisut sarnaseks Kalevipojaga. Tugeva missioonitundega mehe ideede teostamist raskendab aga tema loomupärane ebapraktilisus, sobimatus oma aega ja kohati avalduv närviline ebastabiilsus, mis rikub ta buddhalikku rahu.
Lavastuse religioossele teemale täienduseks pakuvad situatsioonikoomika ning kontrastidele üles ehitatud vastandused põhjust ka naeruks.
Efektiivselt toimib juba kontrast Vahindra tüseduse ja tema õblukeste jüngrite vahel, kelle jõuproovid oma vormi parandamiseks tekitavad nalja. Samuti on tabatav iroonia eneseimetlejast paljasjalgse külahullu aadressil, kui ta publikule endast aktifotosid jagab.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia noormeeste eksalteeritud energia paneb mänguplatsil sädemed lendama ja teatraalses karakterkoomikas pakuvad naudingut nii arulageda naeratuse ja tühja pilguga usu järgijad kui ka salakavala irvega usu õõnestajad.
Kuigi peategelane on Vaga Vend Vahindra oma tõsimeelsetes budistlikes veendumustes, mõjub lavastus pigem hoogsa ja üllatusi pakkuvana kui surmtõsise religioosse ajaloo tutvustamisena.
Vaatemäng
Lavastus pakub lisaks eelmainitud koomikale ka vaatemängulisust. Usu toimimise tõestusmaterjalina tulevad vaatajate ette mitmed ebamaised imed, nagu õhus istuv Vahindra, ülemeelelised ilmutused ning jõu-, painduvus- ja vastupidavusdemonstratsioonid. Erilise atmosfääri loovad mantrate laulmine, müstiline valguskujundus ja eksootilised muusikariistad.
Maksimaalselt kasutatakse ära mängupaiga mitmekülgsed võimalused ja maastiku avarus. Publik saab loodud lavamaailmast osa nägemise, kompamise ja samuti lõhnameelega, sest pühalik atmosfäär tuuakse vaatajaile kohati üsna ligidale ja neil on võimalus olla osa Paljasjalgse Tõnissoni unistusest.
Soe suveöö sumestab vabaõhuetendusena «Vaga Vend Vahindra» ajatusse konteksti, milles koomika taandub lõpuks pühalikkuse ees ja annab au rahule, mille otsinguil ollakse ka käesoleval sajandil.
Liisa Ojakõiv õpib TÜs teatriteadust. Ta on avaldanud arvustusi teatrifestivalide väljaannetes.
Kas teate?
Maanteemuuseumis
• MTÜ Ühendus R.A.A.A.M ja Eesti maanteemuuseum esietendasid 1. augustil Varbuse postijaama õuel näidendi «Vaga Vend Vahindra ehk Paljasjalgse Tõnissoni unistus Eestimaast».
• Kirjutanud Mihkel Seeder, lavastanud ja muusikaliselt kujundanud Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp.
• Mängivad Tarvo Vridolin, Tanel Ingi, Janek Vadi ja Kristian Põldma Ugala teatrist ning Viljandi kultuuriakadeemia tudengid.