Kinolised ja kaamelimörin soojendasid ööd

Juba ammu enne filmi algust oli raeplats tihedalt täis, kõigil toolidel olid istujad ja seisjad ummistasid kõnniteid. Foto: Margus Ansu

Esmaspäeval kella üheksaks õhtul raeplatsile jõudes on meie seltskonna hämming šokilähedane. Tartuffil on alati olnud keeruline kohta saada, aga tavaliselt on tund varem tulles veel valikuvõimalusi.

Ei tea, kas esimene film «Uus algus» tundub nii põnev või tõmbab vaatajaid soe õhtu, igatahes on pea kõik istekohad täis. Siin-seal paistavad üksikud tühjad toolid, aga nendelegi on rõivaesemed või käekotid peale sätitud. Üksinda oleks raske kohta leida, kuuekesi on see võimatu.

Café Truffe välikohviku juurest õnnestub leida suurem vaba pind, kuhu üks häguselt tuttavate nägudega seltskond – Tartu on väike – ennast munakividele just istuma sätib. Esimest korda üheksa aasta jooksul läheb mul kaasavõetud õlasalli vaja mitte sooja saamiseks, vaid tagumikualuse pehmendamiseks.

Ette rutates võib öelda, et sellest hoolimata on istmik kolm tundi hiljem püsti tõustes munakividega üsna ühte nägu.

Mõnus algus

Ringi vaadates ja inimestega suheldes – selleks on nüüd aega terve tund – paistab, et teised on olnud palju nutikamad ja pole vaid heale õnnele lootma jäänud.

Mõni, teiste hulgas ka Tartu linnapea, on endale reserveerinud mugava kohvikulaua, kus lisaks filmivaatamisele saab ka einet võtta ja veini rüübata. Teised on taburetid ja toolid seljas kohale tassinud ning sätivad neid kõigisse vabadesse kohtadesse.

Võileivad, koogid, veinid ja õlled on samuti ise kotiga kaasa võetud, et neid kaaslastega jagada. Romantika missugune.

Kauaoodatud filmile eelnev avakõne on meeldivalt lühike ja korraldaja sõnad «kohti broneerida ei saa, kui keegi jätab oma asjad toolile, siis me korjame need ära», toovad mitmeid heakskiiduhõikeid.

Eriti tugevalt tunduvad need kostvat tooliridade kõrvalt, kus istekohata jäänud rahvamass jääb filmi vaatama püsti seistes. Inimesi on seal nii palju, et läbi pääseb üliaeglaselt ja vaid külg ees trügides.

«Uus algus» ise on festivali algusfilmiks väga mõnus valik. Ilusad näitlejad, süžee, mis sihib selgelt õnneliku lõpu poole, ja mugav pealiskaudsus, mis annab juba algusest peale mõista, et selles filmis ei lähe mitte miski halvasti. Ja muidugi kerged laulud, mis jäävad kuklasse kummitama.

Filmi lõppki on igati rahuldav. Kumbki mees ei saa tüdrukut, see sõidab hoopis jalgrattal New Yorgi öhe, paneb oma äsjavalminud meisterliku plaadi internetis ühe dollariga müüki ja kõik on õnnelikud. Välja arvatud need, kes on halvasti käitunud ja pole õnne ära teeninud.

Filmi lõpus kõlab aplaus, ajame ennast kui vanainimesed ebaühtlaselt kivipinnalt üles ja tõttame tualetti otsima. Pressinud end läbi massi Rüütli tänavale, paistab seal tüüpiline nädalavahetuse Tartu ööelu, mida Tartuff suurt ei mõjuta. Inimesed istuvad kohvikulaudade taga, rüüpavad vähem ja rohkem alkohoolseid jooke, sigaretid suitsevad, naer kõlab taevani.

Kümme minutit hiljem tagasi platsile jõudes teine film juba käib. Filmi «Jäljed» peategelane Robyn Davidson suundub oma kõrbereisiks kaameleid otsima ja meie, nüüd juba kolmekesi, istetoole jahtima.

Nagu naisele ekraanil, osutub ka meile otsing ootamatult keeruliseks. Vastupidi ootustele ei ole raeplats tühjaks jäänud, vaid pea kõik kohad on endiselt hõivatud. Eespool välikohvikute juures märkame kolme tooli just nagu meid ootamas ja astume rõõmsalt ligi.

«Need kohad on kinni,» kiirustab kõrval istuv naisterahvas ütlema. «Aga öeldi ju, et mingit kohtade broneerimist ei ole,» väidame vastu. «Nad tulevad kohe tagasi,» ei taha kinnihoidja sõpru toolideta jätta.

Koos on parem

Mis siis ikka, mis me teisi segame ja vaidleme. Tagapool servas leiame lõpuks mõned toolid ja kuigi üks sõpradest ikka veel pahaselt poriseb, on ka sealt vaade päris hea. Kuni meie ette, kottidega kaetud toolidele laekuvad nende omanikud. Siis saan enda kõrval istuva võhivõõra naisterahvaga festivali teemale kohast lähedust tunda, kummardame päris üksteise ligi, et eesistujate peade vahelt ekraanil mörisevate kaamelite ja tüütute inimestega rindapistva naise rännakut jälgida.

Filmi tõsisematel hetkedel, kus muusika, näitlejad ja isegi kaamelid vaikivad, kostavad platsile Rüütli tänavalt aga selged naerupahvakud ja hüüded, mis ekraanil toimuvast välja sikutavad ja tuletavad meelde, et kuigi filmi peategelane on valmis üksinduse nimel 2000 kilomeetrit läbi kõrbe marssima, on siinsamas sinu ümber tuhandeid, kes on teiste läheduse üle vägagi õnnelikud.

Eks võib ju filmi kodus üksigi vaadata, seltskond on see, mis annab festivalile selle tõelise väärtuse.