Urmas Vadi autorilavastuses kumab liivilikkus. Liiv on väga ebapüsiv pinnas kirjanduse loomiseks, ainuüksi nõrk tuuleiil võib liivateri lennutades teksti igaveseks minema puhuda. Kas Juhan Liiv mõnikord oma rännakutel Alatskivi ja Tartu vahelistele kruusateedele puuoksaga oma värsse kirjutas?
Me ei tea, kas ta liivale kirjutas, ent tema paberile jäädvustatud luulelooming seisab praegu vankumatult meie kirjanduskaanonis.
Nihestatud müüt
Urmas Vadi loomingus ei ole kõik kunagi päris nii, nagu näib, ikka ilmneb midagi kavalat ja ootamatut, mis olukorra pahupidi pöörab. Sel korral ei toimu loo sees suurt pööret, vaid kogu Liivi ja liiva põimiv luulenäidend ise on Liivi-müüdi nihestus.
Juhan Liiv pole hullumeelne, vaid tundlik loomeinimene, kellest õhkub vaimuselgust ja ideid, ent paraku puudub adressaat, kes tema südamevalu omas ajas vääriliselt hindaks. Liivi luuleread on asetatud argisesse tegelaskõnesse ning uues kontekstis tekkivad nüansid loovad tuntud ridadele värskeid tähendusi.
Esimene vaatus, kus Juhan alles alustab oma kirjanikuteekonda, on tunduvalt hoogsam ja meeleolukam, teises pooles on tema emotsionaalne ja aineline olukord juba nii palju kehvem, et toon muutub süngemaks.
Hämardub, tasa-tasa
Aegamisi hämardub ka rehe uste taga, lastes mõjule pääseda põneval ja dünaamilisel valguskujundusel, mis esmalt üllatab, kuid tundub peagi ainumõeldav. Osal publikust on võimalik anda oma panus etenduse toimimisse, heites valgust just sinna, kuhu soovib parasjagu oma tähelepanu pöörata.
Mitmest suunast langevad valguskiired manavad seintele põnevaid varjumänge: publik näeb Liivi (Aarne Soro) ja tema kolme-nelja seinal värelevat varju, igaüks neist kui temaga kaasas käiv müüt või painaja.
Põrandat katab liiv ja tegevus laieneb rehe kõrval laiuvale põllule. Liiv ei ole igav ning väli ei ole tühi: seal siristavad ritsikad, kelle hääl moodustab lavastuse peamise helikujunduse. Neid saadavad lae all siutsuvad pääsukesed, mõned ksülofonilöögid ja tõmbed üle pillikeelte. Lavamaailm toimib oma lihtsuses.
Kui Genka kevadel Jaan Pehki jumalaks laulis, oli tegu ettekuulutusega, sest Vadi on nüüd Pehkile tõesti nimelt niisuguse rolli kirjutanud.
Kuigi Pehk kehastab ka teisi tegelasi, tõuseb Jumal oma humoorikas teravuses kõige tugevamalt esile. Ta on otsustanud Juhan Liivi saata Maa peale, täpsemalt Poola, kuid isepäine Juhan langetab valiku hoopis siinse maalapi kasuks, kus arvab end rohkem vajatavat.
Juhan Liiv Aarne Soro kehastuses on missioonitundega pühendunud kirjanik, kes püüab enese vastu aus olles kirjutada luulet sellest, mis hinges pakitseb.
Mida aga teha, kui oled oma ajast ees ning valutad üksinda südant teemadel, millest teised kartulivõtu kõrvalt mõelda ei jõua? Ehk nad ka ei taha. Tuleb teha päris tööd, mitte sõnu luua, nagu leiab Raivo E. Tamme mängitud Juhani isa, kes kutsub mälusügavustest esile Vargamäe Andrese kuju.
Tõepoolest on Liivis midagi sarnast Indrekuga ning märksa rohkem kui vaid ühes koolis õppimine. Tamme mängitud tegelased (eriti postiljon ja kähehäälne helinapüüdja) on lavastuse kõige koloriitsemad ja ekspressiivsemad.
Stiilide ristumine
Juhani ja Liisi (Klaudia Tiitsmaa, mängib ka teisi naistegelasi) armastusloos tsiteerib Vadi otseselt iseenda varasemat tööd «Rein Pakk otsib naist!», lastes Sorol korrata samasuguse intonatsiooniga sama armastusavaldust, mida Rein Pakk hüüdis Helena Merzinile.
Armastajapaari vanusevahe rõhutamine loob analoogseid vastandusi (suur-väike, kaunitar-koletis). Eks autoriteater ole ikka oma looja nägu, kuid sedapuhku kumab Vadi käekirja alt läbi tuntav liivilikkus ja pakub rõõmu mõlema autori austajatele.
Liisa Pool õpib Tartu ülikoolis sotsioloogiat ja teatriteadust ning kuulub Teatriteaduse Üliõpilaste Looži juhatusse. Varem on ta avaldanud teatriarvustusi Müürilehes ja Draama festivali blogis.
Kas te teate?
Rehe all
• Liivi muuseumi rehe all esietendus 31. juulil Urmas Vadi autorilavastus «Kus sa oled, Juhan Liiv?».
• Lavastuse kunstnik on Liisi Eelmaa ja muusikaline kujundaja Jaan Pehk.
• Mängivad Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk.
• Etendus kestab koos vaheajaga üle kahe tunni.
• Järgmised etendused on täna, 5., 6., 7., 11., 14., 15., ja 16. augustil kell 20 ning 17. augustil kell 14.
• Liivi muuseum asub Tartumaal Rupsi külas Oja talus, kus Juhan Liiv veetis pärast haigestumist elupäevade lõpuni suurema osa oma ajast.