Turg (ka turuhoone) on koht, kuhu minnakse ikka värsket ja enamasti ka kodumaist kaupa ostma. Nüüd eriti, sest igasuguse aia- ja põllukauba hooaeg on täistuure sisse saamas. Paraku võib mõnikord ka pettumuse osaliseks saada, kui kodus avastate, et värske ei olegi enam nii värske.
Lugeja kiri: kuidas turul kaupa osta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minul on hiljutisest ajast kolm kogemust, mille najal arvan teadvat, kuidas turul osta ei tohiks.
Küsinud müüjalt salatit, ulatas too mulle plastkoti sealt välja ulatuva kähara rohelise rosetiga. Pidin selle juba kotti pistma, kui igaks juhuks vaatasin kaupa lähemalt – roseti hargnemiskoht oli mädanenud ja koti põhjas leidus lahtisi närbunud lehti.
Kiirustades värske kartuli isu rahuldama, võtsin pikemalt uurimata letilt plastkoti pestud kollaste kartulitega. Paraku tuli kodus need kõik üsna paksult koorida, sest umbses kotis olid kartulid pealt justkui käärima läinud.
Letile välja pandud rohelised värsked hernekaunad meelitasid ligi astuma. Küsisin neid terve kilo ja müüja ulatas valmis pakitud plastkoti kaunadega, väites, et ka need on täna hommikul korjatud. No ei olnud neil värske herne maitset – mitte et nad oleksid varre küljes vanaks läinud, ju olid kusagil kastis päevi seisnud.
Nüüd peaks vist selge olema, et ei tasu osta plastkotti topitud kaupa. Miks seda üldse kotti panna? Ei ole ju turul enamasti suurt kiirust nõudvaid pikki järjekordi.
Näib küll nii, et kott aitab lihtsamalt lahti saada seisnud ja muidu ebakvaliteetsest kaubast. Turu võlu on seegi, et ostja saab soovi korral kaupa oma käega valida. Laskem tal siis seda teha ka juhul, kui peate mõne krimpsunud kauna prügikasti viskama!