Kristjan Jaakusid on nüüd Tartus kaks

Kristjan Jaak Petersoni kuju jääb kooli fuajeesse. Foto: Kristjan Teedema

Skulptor Jaak Soans on ikka oma monumentide mustandiks tehtud kipskujud ära hävitanud. Mingil põhjusel jäi Kristjan Jaagu kuju minivariant aga 30 aastaks hoidlasse ootama.

Ja jaksas oma aja ära oodata. Ühel ilusal päeval tuli Tallinnas elavale skulptorile Tartust telefonikõne, kus taheti teada, kas siinne uus, Petersoni-nimeline gümnaasium võib oma logol kasutada pilti Soansi loodud Petersoni monumendist. Jutu sees mainis Soans ka seisnud kipskuju ja direktor Merike Kastel hakkas mõte jooksma.

«Linn on ikka uutele koolidele midagi kinkinud,» rääkis Kaste, kuidas ta endise linnapea Urmas Kruuse jutule läks, avalduse kirjutas ja koolile kuju kindlustas. «Me olime valmis ise ka rihma pingutama, aga õnneks ei olnud vaja.»

Tagasi Tartusse

30 aastat hoidlas seisnud kuju ei olnud just kõige paremas seisus. Soans ütles, et enne kui pronksi valamise pikk protsess sai alata, tuli kipskuju mitmest kohast lappida ning katki läinud kepi asemele uus teha.

Kolmapäeval jõudis pronksmees lõpuks Tartusse, pikal sõidul Soansi auto pagasiruumis pikutades. Tervituskomitee oli valmis ja peamiselt naiste jõul tõsteti sale kuju oma uude kohta. Töö polnud väga raske, väike Kristjan Jaak kaalub küll 70 kilo ringis, kuid on vaid 125 sentimeetrit pikk ja omab mitmeid osi, kust hea kinni krabada.

Kaugele polnud ka vaja tassida, sest kooliperel oli juba välja vaadatud sobiv koht kohe fuajees. Koos Soansiga arutati teisi võimalikke paiku, kuid jäädi ikka samasse nõusse.

Kooliaasta alguseks peab kujul olema alus, mis laseks tal inimestega ühel kõrgusel seista. Sobiva kõrguse katsetamiseks prooviti kõigepealt taburetti, kuid skulptor leidis seina äärest hoopis modernse kandilise metallist prügikasti, mis sümpatiseeris talle nii suuruse kui värvi poolest.

Peterson tõsteti taburetilt kastile ja autor jäi rahule: just selline kandiline, pisut väiksem ja sarnast tooni metallalus sobiks tema kujule väga hästi. Prügikasti ennast muidugi aluseks ei panda, aga sealt pealt on nüüd hea mõõdud võtta ja spetsiaalne alus tellida.

Tõsise nurgelise näoga kirjamees on tulevikus näha otse Petersoni gümnaasiumi peauksest sisseastujale, kuid ta ei tervita sisenejaid, vaatab hoopis kõrvale, nagu ei huvitakski teda, kes seal käib. Vaatab akna poole, nägu kenasti valgusesse, et see mitte varju ei jääks.

Peaaegu ühesugused

Koolil on Kristjan Jaaguga omad plaanid. Kaste ütles, et Peterson võiks saada tulevikus näiteks kõigi tähtsamate fotode keskmeks, kui pildistatakse parimaid õpilasi vms.

Väike rändur on peaaegu üks ühele sarnane oma 1983. aastast Toomel seisva ja täpselt kolm korda suurema veljega. Hoiak, vaade, käes olev kepp – kõik on sama. Lähemal võrdlusel on aga näha, et väiksel Petersonil on käes vaid raamat, kotti aga puusal ei ripu.

«See mõte kott teha tuli mul alles viimasel hetkel,» rääkis Soans suure monumendi loomisest. «Käe ja jala vahel oli nii palju tühja ruumi ja ma mõtlesin, et kuna ta ju rändas, siis võiks seal kott olla.»

Kas praegu, aastaid hiljem oleks skulptor Petersoni kuidagi hoopis teistmoodi kujutanud?

«Ma teeks kõik oma 30 aasta tagused asjad praegu teisiti,» naeris Soans. «Aga ma ei ole temaga rahulolematu.»