Suvel ja eriti puhkuse ajal on raadio paljudele kõige mugavam ja käepärasem uudiste tooja ning ajaveetja. Eks siis jää kõrva ka need saated, mis seni kuulmata või vähe kuulatud. Paraku kostab sealt ka sellist, mis algul paneb muigama, pideval kordumisel aga hakkab kuulmisorganit häirivalt kriipima.
Kuku raadio sagedase kuulajana olen imestanud, kuidas saatejuhid oskavad ja suudavad kõike «vedada». Saateid, intervjuusid ja muid jutuajamisi aina veetakse. Ei juhita, ei intervjueerita, ei vestelda, ei aeta juttu ega suunata või mida iganes. Ka oma jutupartnerid pannakse «vedama» – nii kuulsin viimati, et üks Tallinna härrasmees vedavat koguni kino, rääkimata juba projektidest, laagritest, pidudest, laatadest, kontsertidest jne. Keegi ei korralda, ei algata, ei tee, ei esine jne. Ometi on eesti keeles palju sõnu igasuguste tegevuste nimetamiseks!
Selline keele vaesestamine ei ole muidugi ainult Kuku raadio häda, vaid hoopis laiemalt levinud nii kõnes kui ka kirjasõnas.
Toon veel paar näidet. Kui midagi on vaja selgitada, seletada või tutvustada, siis asutakse asja «lahti rääkima», kuigi sageli piisaks üksnes ära rääkimisest.
Olgugi keelemehed ja -naised korduvalt materdanud kirjutajate-kõnelejate maastikulembust, ei kao need haridus-, kirjandus-, kunsti- ja muud maastikud kuhugi, neid tekib pigem juurde. Ja kui on olemas maastik, siis tuleb seal ka usinalt kaardistada. Sellega on jõutud juba nii kaugele, et kaardistada osatakse koguni nägemusi ja fenomene, lihtlabastest probleemidest rääkimata. Mida kõigi nende kaartidega peale hakata?
Esmalt ehk huvitava keelendina kasutusele võetu muutub ohjeldamatult paljunedes sama tüütuks ja (keelele) ohtlikukski kui Sosnovski karuputk looduses. Oleks tõesti aeg hakata ka sõnavahtu tõrjuma.