Korravalvuritest õed käivad üritustel ratsa

Sofi (vasakul) ja Refa on sel suvel käinud juuni alguses Eesti lipu päeval Otepääl ja Tartus laulu- ja tantsupeo tuld teele saatmas. Foto: Erakogu

Vahel harva juhtub, et õed Jana Õim ja Kirsti Tertõtšnaja saavad ühendada oma töö ja hobi ning minna politseitööd tegema hobuse seljas.

Tartlased said neid ka näha, kui juuni algul süüdati siin laulu- ja tantsupeo tuli ja saadeti see raeplatsist teele. Ratsa­patrull oli politseiorkestri ees ja saatis selle ilusti ära järgmisse tulevahetuspunkti. Ka käidi Eesti lipu päeval Otepääl rongkäigus.

Tegelikult aga sellist asja nagu ratsapolitsei Eestis ei olegi. Jõgeva politseijaoskonna korravalvurid Õim ja Tertõtšnaja on hobustega üritustel käinud ainult oma huvist ja juba ligi kümme aastat.

«Esimest korda oli 2005, ei mäletagi, mis suveüritus see oli, kui rongkäigu ees läksime ratsa,» meenutas Tertõtšnaja. Järgmine üritus oli juba aasta hiljem, president Rüütli külaskäik Mustvee linna.

Patrullis ei käida

Välismaal on hobuste kasutamine politseitöös täiesti igapäevane asi. Ratsapolitsei leidmiseks ei pea minema kaugele, meie põhjanaabrid teisel pool lahte on heaks näiteks.

Eestis ratsapolitseid uuel iseseisvusajal aga ei ole olnud, kuigi siin-seal on pisut katsetatud. 2000. aastate alguses käis ratsa­patrull näiteks Tallinna vanalinnas korda hoidmas ja Põhja-Eesti üritustel.

Tertõtšnaja ütles, et Tallinna vanalinn ongi just selline koht, kus hobusest politsei abilisena kõige rohkem kasu oleks. Seal on palju rahvast ja kitsaid tänavaid, kus autoga on keeruline manööverdada. Hobusega saab aga igalt poolt kõige otsemat teed mööda läbi.

Patrullis naised hobusega ei käi, aga üritusel olles on nad ikkagi tööl ja vajadusel reageerivad väljakutsele. Varustus on neil tavapärane, vaid kõiki vajalikke pabereid ei ole kaasas.

Seni nad sadulas olles väljakutseid pole saanud, kuid on ise silma alla jäänule reageerinud. Avalikus kohas alkoholitarvitamine, sobimatus kohas urineerimine ... Kogemused on näidanud, et politseinik hobusel avaldab palju suuremat mõju kui jalgsi­patrull. Hobune on väga suur loom.

Ka sõiduteel on tähelepanu palju: inimesed aeglustavad või peavad kinni, teevad pilte. Paar aastat tagasi oli juhus, kus üritusele sõitvat paari näinud autojuhid vastutulijatele tulesid vilgutama hakkasid, nagu tavaliselt politseiautot nähes.

Rahvamassis töötamiseks sobivat hobust ei ole lihtne leida, ta peab olema rahulik, sõbralik ja peaaegu kõigega harjunud. Tertõtšnaja näiteks kasvatabki endale spetsiaalselt selliseks tööks mõeldud hobust ja arvab, et kuni ta temaga päris välja saab minna, läheb aega umbes kuus aastat.

Vahel on õdesid kutsutud üritusele ja pakutud hobust kohapealt, kuid niimoodi see asi ei toimi. «Parem on, kui tead hobuse trikke ette, sa ei vastuta ainult iseenda eest, vaid ümberringi rahva eest ka. Ei taha, et midagi juhtuks,» põhjendas Jana Õim. «Ja kui sa rahvamassi hobusega lähed, siis inimesed eeldavad ka, et need hobused ongi sõbralikud.»

Huvilised tulevad ligi, tahavad hobuseid patsutada ja silitada, ratsanikega juttu ajada. Kui hobuse seljas olev inimene on politseivormis, siis ollakse tavapärasemast küll pisut aupaklikumad.

Ootamatused teel

Sofi ja Refa, keda õed praegu kasutavad, ei ole nende endi omad, vaid laenuks saadud ja rahvaga harjunud. Suures massis on aga alati võimalus, et miski hobust ehmatab.

«Tuletulemisel» Tartus näiteks tuli suksudele täiesti ootamatult selja tagant kostma hakkav jalgrattakellade helin, mille allikat nad ei näinud. Lipupäeval aga, kui ratsanikud kartsid, et suur lehviv palakas võiks loomi kohutada, ei teinud nood sellest väljagi, kuigi lipp neile lausa vastu koonu lendles.

Inimestele hobused meeldivad ja tekitavad hea tunde. Kas Tertõtšnaja ja Õim võiks ehk sagedamini nendega üritustel käia? «Sel asjal peab mõte olema, mingi tulemus ka,» arvas Õim. «Niisama – et näitame, et politsei sõidab hobusega – pole rahvale etendust teha mõtet.»
---------------------------------------------------

Mõtteid liigub teistelgi

Pärnumaa politseinik Jüri Paegle (pildil) on hobustega kokku puutunud lapsest saati ja tema amet oli suuresti põhjuseks, miks ta hakkas mõtlema hobuste kasutamisest politseis ja sõjaväes ning seda uurima.

Paar aastat tagasi asutas ta selle tagamõttega ka mittetulundusühingu Eesti Ratsapatrull ning on põhjalikult uurinud, kuidas välismaal hobuseid kasutatakse. Seal on hobustest enim kasu igasugustes massirahutuste ohjeldamises, kus Paegle sõnul asendab hobune 15 meest.

Ta rääkis ka, et hobuse maine on üldjuhul väga hea: ta on küll suur ja tekitab aukartust, kuid üldjuhul mitte hirmu. «Kui tuleb politseinik koeraga, siis paratamatult tekitab see ohutunnet,» arvas Paegle. «Hobune tekitab aga positiivseid tundeid.»

Üsna tõenäoline on siiski, et Eestis niipea politsei hobuseid palgale ei võta, ning põhjus on väga proosaline – ikka raha.

Kuigi head hobust saaks kasutada näiteks 15 aastat, on tema ülevalpidamine kallis, lisaks toidule ja tallile on hobuse tarvis vaja ka aega, tähelepanu ja treeninguid ning teda ei saa vajaduse korral nagu mootorratast garaažinurka ära panna. (TPM)