Koolide lahutamise kaheksa plussi

Foto: TPM

Tartu koolivõrgu muudatusi on kavandatud juba mitu aastat, kuid tänavu on tehtud olulised seadusemuudatused, mis tingivad vajaduse ja annavad võimaluse liikuda aruteludest tulevikku vaatavate otsuste juurde.

Vastu on võetud uuenenud põhikooli ja gümnaasiumi seadus ning mõlema kooliastme riiklik õppekava. Need dokumendid arvestavad rahvusvaheliste kogemuste ning teadusuuringutega, kuid sätestatu ellu viimiseks on vaja astuda konkreetseid samme rakendustasandil.

Uutele õppekavadele tuleb koolides minna üle järk-järgult alates 2011. aasta sügisest. Vastavates dokumentides on sätestatud põhikoolile ja gümnaasiumile erinevad sihiseaded ja eesmärgid. Oluline erinevus seisneb valikute paljususes.

Kõik Tartu koolid

Põhikooli eesmärk on eelkõige kujundada terviklik maailmapilt ja põhilised väärtushoiakud, gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotluseks leida õpilastele sobilik huvi- ja võimetekohane tegevusvaldkond.

Seaduse kohaselt tuleb igal gümnaasiumil kujundada vähemalt kolm õppesuunda riiklikus õppekavas sätestatud nõuete kohaselt. Tartus ei ole mõistlik, et osa koole jätkaks vähem kui kolme gümnaasiumiklassiga, sest see ahendab kooli võimalusi arendada õpikeskkonda ja pakkuda valikuid. Kannatajaks on õpilased.

Nii peaks oluliselt vähendama erinevate gümnaasiumihariduse omandamist võimaldavate õppeasutuste hulka. Samas on vaja välja arendada tugevate põhikoolide võrk.

Ka põhikoole võib seejuures olla vähem kui praegu, sest gümnaasiumiklasside arvelt saab olemasolevates koolides avada rohkem klassikomplekte ning see võimaldab ümber jagada ka seniseid koolipiirkondi.

Kõik Tartu koolid peaksid saama positiivse stsenaariumi lähitulevikuks kas põhikooli või gümnaasiumina. Kui osa koole jääb endiselt tegutsema põhikooli ja gümnaasiumina ühes õppeasutuses, seab see tõsiselt ohtu uute tugevate põhikoolide väljakujundamise.

Kõigi Tartu koolide ümberkorraldamine põhikooliks või gümnaasiumiks on põhjendatav järgmiste positiivsete mõjudega.

Paraneb õppe kvaliteet. Praegu tuleb ühe õppeasutusena töötavas põhikoolis ja gümnaasiumis keskenduda nende kooliastmete erinevate eesmärkide saavutamisele, spetsialiseerumine ühele või teisele võimaldab aga tõsta töö tulemuslikkust kahes eraldi seisvas õppekavas kirjutatu saavutamisel.

Seeläbi saavutavad õpilased paremad õpitulemused jätkamiseks kas üldkesk-, kutse- või kõrghariduse omandamiseks.

Avarduvad õpilaste valikuvõimalused. Põhikoolis on sätestatud suur hulk kõigile kohustuslikke aineid ja vaid kolm valikõppeainet. Gümnaasiumis seevastu on eristatud ainevaldkonnad, kus on sätestatud 53 valikkursust.

Õppekavas nimetatud, aga Tartu kõrgkoolidega koostöös kindlasti veelgi laiemat valikut saab pakkuda vaid gümnaasiumis, kus on piisav hulk õpilasi, et valikuid rahastada.

Nii on mõistlik, kui Tartus jätkaks 4-5 gümnaasiumi viie paralleelklassiga. Väiksemates gümnaasiumides tekib tõsine oht, et õpilane ei saa teha gümnaasiumi riiklikus õppekavas ette nähtud valikuid või ei ole valikkursuste tase võrreldav kogu Eestis pakutavaga.

Võrdsed võimalused põhikooli lõpetajatele. Igal põhikooli lõpetajal peavad olema võrdsed võimalused õpingute jätkamiseks ükskõik millises Eesti gümnaasiumis. Põhikooli lõpetaja suudab juba iseseisvalt valida, mis suunal gümnaasiumiastmes spetsialiseeruda.

Kui valida tuleb juba põhikooli astudes, siis ei tugine see õpilase enda teadmistele, oskustele, võimetele ja huvidele. Kui põhikool ja gümnaasium tegutsevad ühtse õppeasutusena, siis valitakse paraku põhikoole mitte põhikooli enda, vaid gümnaasiumi järgi. Kõigi koolide lahutamine muudaks olukorda ja võimaldaks välja arendada tugevate ühtluskooli põhimõttest lähtuvate põhikoolide võrgustiku.

Paraneb õpikeskkond. Riiklikust õppekavast lähtudes vajavad põhikool ja gümnaasium erinevaid õpperuume, tehnilisi vahendeid, õppematerjale jms.

Seni on klassid kujundatud enamasti nii, et need sobiksid põhikoolile ja gümnaasiumile, aga tegelikult ei sobi need kuigi hästi kummalegi. Kannatavad nii õpilased kui ka õpetajad, kes vajaksid enam spetsiifilist õpikeskkonda.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisel on võimalik ühes koolis keskenduda just põhikoolile sobiva keskkonna kujundamisele ja teist arendada gümnaasiumi vajaduste kohaselt.

Põhikool muutub omaette väärtuseks. Peale õppetöö on põhikooli väga oluline eesmärk kasvatustöö, gümnaasiumist eraldamine loob vajalikud eeldused selle omaette väärtustamiseks.

Tuleb vabaneda levinud seisukohast, et põhikooli hinnatakse temaga seotud gümnaasiumi järgi. Põhikoole tuleb hinnata ja tunnustada teistel alustel.

Põhikool peab näiteks enam tähelepanu pöörama väljalangevuse vähendamise meetmetele, õpilaste sotsiaalsete probleemide lahendamisele ja igapäevases elus toimetulekuks vajalike oskuste/kompetentsuste kujundamisele.

Soodustatakse kutsehariduse väärtustamist. Praegu jätkab ebamõistlikult suur osa põhikoolilõpetajaid üldkeskhariduse omandamist. Pärast gümnaasiumi lõpetamist pole neil alati võimalik jätkata kõrgkoolis ning tööjõuturul on nad halvemas olukorras võrreldes kutsehariduse omandanutega.

Kutseharidus pärast üldkeskhariduse omandamist toob õppijale ajakao ning rahastajale rahakaotuse. Seega tuleks senisest enam väärtustada kutsehariduse omandamist pärast põhikooli. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine toetab seda, näidates põhikooli lõpetajale selgelt, et tal tuleb valida, mitte jätkata tuttavas koolis, kus on ka teatud kaitsvad eelised sisseastumiskonkursil.

Paranevad õpetajate võimalused enese arendamiseks. Koolis töötanud või töötavad inimesed teavad, et väga sageli tunneb üks õpetaja enda teostamisvõimalusi eelkõige gümnaasiumis ja teine põhikoolis. Ühe õppeasutuse põhikoolis ja gümnaasiumis ei pruugi õpilased saada ühel juhul parimat võimalikku haridust põhikoolis, teisel gümnaasiumis.

Koolide lahutamine võimaldab õpetajatel paremini spetsialiseeruda oma kooliastmes õpetamisele ning edukamalt saavutada riiklikus õppekavas ette nähtud eesmärke.

Tartu Ülikool on kindlasti valmis pakkuma vajalikku täiendus- ja ümberõpet, et tagada õpetajate pedagoogiliste teadmiste ja oskuste täiendamise võimalused vastavalt kooliastme eesmärkidele ning võimaldada senistel ühe aine õpetajatel kvalifitseeruda mitme aine õpetajateks.

Viimane on väga positiivseks tunnistatud nii haridus- ja teadusministeeriumi, õpetajakoolitusega tegelevate Eesti kõrgkoolide kui ka rahvusvahelisel tasandil. See võimaldab suurendada ainetevahelist lõimingut ning õpetajal töötada täiskoormusega ühes koolis.

Raha kasutatakse sihipärasemalt. Praegu on palju koole, kus tuleks arendada õpikeskkonda, aga ka õpetajaskonda, lähtudes nii põhikooli kui ka gümnaasiumi vajadustest, koolivõrgu ümberkorraldamisel väheneks põhikoolide ja gümnaasiumide hulk.

Tartus on seeläbi võimalik nüüdisnõuete kohaselt välja arendada näiteks 4-5 gümnaasiumi loodusainete laborid, praegu enam kui kümnes koolis seda lähiajal tõenäoliselt ei suudeta. Nii saadaks Tartu koolides paremad tingimused gümnaasiumihariduse omandamiseks. Samamoodi saab hankida ja suunata raha just põhikoolide arendamiseks.

Soodne muudatus

Kokkuvõttes ei võimalda põhikooli ja gümnaasiumi tegutsemine ühe õppeasutusena keskenduda ei tugeva põhikooli ega ka tugeva gümnaasiumi arendamisele, selleks ei jätku ei inimesi ega raha – koolide eraldamisel on eesmärkide saavutamine tõenäosem.

Positiivsed kogemused on olemas Soomes ja Rootsis, kus algul oldi konservatiivselt sarnaste muudatuste vastu, kuid heade tulemuste ilmnemisel koolides tunnistati tehtu mõistlikuks.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on soodne muutus õpilastele, aga seeläbi võidavad ka õpetajad, lapsevanemad ja kogu Eesti ühiskond. Samas on see suur koolielu puudutav muudatus, mille läbiviimine on keerukas ning tulemuste ilmnemine võtab aega.

Siiski, teaduslikud arusaamad laste arengust ja selle toetamise vajadustest ning rahvusvahelised kogemused põhi- ja gümnaasiumihariduse lahutamisest (nt Soome 1970. aastatel) on kindlad muudatust toetavad tegurid.

Tartu koolivõrgu seisukohast on kindlasti oluline, et lahutataks korraga kõik gümnaasiumid ja põhikoolid. Kui teatud põhjustel peetakse mõistlikuks viia koolivõrgu muudatused läbi etappidena, siis tuleb tingimata sätestada juba esimese etapi käivitumise eel ka teised etapid ja ajakava. Head eesmärgid satuvad tõsisesse ohtu, kui tekib kahtlus, et muudatused viiakse ellu vaid poolikult.