Reedel algab Lätis Salacgrīvas muusikafestival Positivus, kus astub teiste seas üles viimasest Eesti Laulu finaalist tuttav Wilhelm. Tartu Postimees vestles bändiliikmete solist Anett Kulbini, basskitarrist Jorven Viiliku ja kitarrist Paul Neitsoviga.
Kes te olete ja millega peale Wilhelmi tegelete?
Anett: Mina ütleks enda kohta hetkel vabakutseline muusik.
Jorven: Mina töötan Ahhaa keskuses. Loodetavasti hakkab nüüd sellest suvest ka tudengielu pihta. Aga sedapuhku Tallinnas. Graafiline disain.
Paul: Mina hakkan ka sügisest tudengiks. Õpin džässmuusikat, Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
Teie trummar Kristjan Mängel ütles ühes intervjuus, et ta läheb sel suvel ajateenistusse.
Anett: Jah, ta läheb septembri lõpus.
Mida te ilma temata tegema hakkate? Kasutate keha?
Anett: Tuleb leida asendaja.
Jorven: Tuleb võtta keha peale vist jah.
Kui ta sügisel läheb, siis ilmselt kaheksaks kuuks?
Jorven: Jah. Põhiliselt muusikud kipuvad vahipataljoni orkestrisse minema. Teda ootab täpselt seesama saatus.
Te olete nimetanud ennast Tartu bändiks. Kas olete seda jätkuvalt?
Kõik kolmekesi naerdes: Me kõik lähme vist Tallinnasse.
Kaua te veel end tartlasteks peate?
Anett: Mina olen küll terve elu Tartus elanud.
Jorven: Mina ei ole, ma olen põhiliselt Pärnus elanud. Ma ei tea, kas me hakkame ennast nüüd järsku Tallinna bändiks pidama.
Paul: Pole nagu põhjust.
Jorven: Pole jah, juured on otsapidi siin.
Paul: Bänd on ju Tartus loodud.
Teie on bänd on veel võrdlemisi noor, te ise olete väga noored. Mis roll on Wilhelmil teie elus?
Anett: Väga suur roll. Vähemalt mina võiksin nii öelda. Ma arvan, et kõigil on. Bändi tegemisel oli kuidagi hea energia küljes, kui me alustasime. Kõik läks väga hästi kohe algusest peale. Me klappisime omavahel väga kenasti. Tegelikult me tulime alguses kokku üheks projektiks. Hea energia pärast jäimegi kokku.
Te teate üksteist muusikakoolist, Anett kutsus oskuste järgi teised liikmed kokku. Te olete öelnud, et teil on ühine maitse, klapp on olnud algusest peale hea ja kirjutate laule koos – kõlab, nagu olete väga õnnelik kooslus. Kas see on endiselt nii?
Jorven: On endiselt. Praegu veel on hästi. Kui Kristjan nüüd sõjaväkke läheb, meie kõik Tallinnasse ja Lauri Kadalipp jääb Tartusse, eks peame kuidagi selle tööle panema, tuleb kompromiss leida. Et ikka sama jõuga edasi panna. Ma arvan, et see ei ole ületamatu.
Anett: Kõlab kõik väga idülliliselt, aga tegelikult on tööd ja vaeva selle taga ka. Ei ole lihtsalt nii, et naerame ja kirjutame lugusid koos.
Eesti Laulu ajal ütles Anett, et Wilhelmil on suured plaanid ja tahate ka albumi välja anda. Kaugel te sellega olete?
Anett: Jah, me alustasime salvestamist paar nädalat tagasi. Meil on nüüd plaan oma esimese, meile küllaltki eduka aasta tähistuseks välja anda helikandja. Seda võib oodata septembri keskel, kui kõik läheb plaanipäraselt.
Kas annate vinüüli ka välja?
Jorven: Hullult tahaks, aga neid soetavad üksikud melomaanid.
Internetis on teil kaks laulu. Kas kontserdiks on teil neid rohkem varuks?
(Kõik naeravad.)
Anett: Tegelikult on ikka natuke rohkem.
Jorven: Kahe looga vist edukaks ei saa.
Anett: Seda päris ei ole jah, et kahte vaheldumisi teeks.
Need mõlemad laulud on inglise keeles. Kas teil on eestikeelseid laule ka?
Anett: Eesti keeles ei ole. Kõik on inglise keeles.
(Mõtlik vaikus.)
Jorven: See on ikka alati see küsimus, et miks te eesti keeles ei tee, muusikat teete ju Eestis. Paljud räägivad, et Eestis ju eestikeelse muusikata läbi ei löö. Võib-olla inglise keel kõlab kuidagi välismaa moodi rohkem. Kogu aeg on kuklas selline lootus, et peaks veel siit kuskile edasi minema. Ja niimoodi on see minek lihtsam.
Kas see on teadlik valik või on see läinud kuidagi nii?
Anett: Inglise keel on meie generatsioonile kuidagi iseenesestmõistetav. Rääkisin just ühel päeval oma vanaisaga, kes üritas mulle selgeks teha, et me peame hakkama eestikeelseid laule tegema. Siis ma mõtlesin, et meile ei tekita see üldse küsimusi: on loomulik, et laule tehakse inglise keeles. Eesti keeles on väga raske kirjutada. Eesti keel on väga ilus, aga seda poeetiliselt kõlama panna on keeruline.
Paul: Meie hulgas vist ei ole nii häid tekstimeistreid, et me suudaks eesti keeles midagi sepistada.
Kas teie praegused laulud on kõik omalooming või teete kavereid ka?
Anett: Esimesed kontserdid tegimegi ainult kaveritega. Aga niipea, kui saime oma lood valmis, me sealt midagi alles ei jätnud. Üks kaver käis meiega kaasas.
Jorven: Selle me arranžeerisime nii tugevalt ümber, et orignaalloost väga palju peale sõnade ja meloodia ei jäänudki alles. Tegime selle väga enda omaks. See oli Laura Marlingu „Rambling Man“.
Te olete nimetanud enda eripäraks akustilisi instrumente, teil on bändis isegi ukulele. Millised trumbid teil veel on, millega te publikut võlute?
Paul: Neidude kahehäälne laul. Ma arvan, et see on ka väga omapärane, seda palju ei kohta. Ei ole nii väga soololaulu, kuivõrd on kahehäälset laulu ning kahe- ja ühehäälse laulu vaheldumist.
Anett: Mulle tundub, et sellist tugevat mitmehäälsust jääb popmuusikas järjest vähemaks. Taustavokaale kasutatakse küll palju, aga meil on see kogu aeg. Meil on hästi palju üles ehitatud kahe naisvokaali peale.
Positivus on jätnud mulje festivalist, kuhu esinejaid valitakse väga hoolega. Mida see kutse teile tähendab?
Anett: See on väga oluline.
Jorven: Eelmine aasta käisime lihtsalt festivali külastamas ja nii kui väravast sisse saime, tõmbusid suunurgad kohe üles ja ma mõtlesin, et järgmine aasta peame siin ise esinema. Nüüd on see moment käes.
Anett: Nüüd ongi see käes!
Jorven: Positivuse festival on ennast juba kõvasti tõestanud, see toimub ju nüüd kaheksandat korda. Oma lihtsuse võluga ja mainekusega on see väga hea koht, kus esineda ja silma paista. Meiesugusele bändile veel eriti.
Kas teil on salamisi lootusi ka, et järsku on see teile järgmiseks hüppelauaks, laiendate oma haaret ja fännibaasi üle Baltikumi?
Anett: Kindlasti. Eks niimoodi tasapidi tulebki liikuda.
Jorven: Mina loodan küll, et see on hüppelaud. Kõik konkursid ja üritused, kus me oleme osalenud, on toonud meile alati midagi järgmist. Lähebki järjest suuremaks – nagu lumepalliefekt. Ma arvan, et pärast Positivust võiks küll midagi veel suuremat tulla.
Kas Ewert ja draakonid võivad varsti pillid kokku pakkida, teie olete Eesti uus superbänd?
Kõik koos muiates: Kindlasti!
Kuidas teil üldse õnnestus saada kutse Positivusele?
Anett: Me astusime üles Tallinn Music Weeki Positivuse laval, eks sealt see kuidagi tuli.
Te esinesite Tartu hansapäevadel ja järgmine kontsert on Positivusel. Kus teid suvel veel näha ja kuulda saab?
Need ongi meie sellesuvised suuremad ülesastumised. Me üritame suvel keskenduda oma helikandja väljaandmisele. Septembris on kindlasti oodata uudiseid ja esitluskontserte.
Wilhelm esineb Positivusel laupäeval, 19. juulil kell 15.45 Palladiumi laval.