Kui Eesti Rahva Muuseum 2015. aastal valmis saab, peab selle ümbrus Raadil viisakas välja nägema – nii ütles linnapea Urmas Klaas Tartu Postimehes. Ilusad sõnad ja paljutõotav lubadus. Saaks see ka teoks, sest teadupärast on Raadil kordategemist vajavat ümbrust küllaga ja küsimus ongi vaid selles, kui suures ja ERMist kaugemas ulatuses ümbrus viisakaks korrastatakse?
Kindlasti pole linnarahvas unustanud aegu, mil pea kümme aastat tagasi oli ühe linna juhtiva erakonna kohalike valimiste lubadusena kavas endise nõukaaegse militaarse linnaosa korrastamine ja sinna esindusliku multifunktsionaalse linnahalli ehitamine.
Kuigi lubadus on senini täitmata ja lükkunud määramata tulevikku, on järjekordselt päevakorras veelgi suurejoonelisem projekt – Raadile kultuurilinnaku rajamine.
Jääb loota, et seekordne lubadus ei jäta nii kohaliku asumi elanikke kui ka linnarahvast taas pika ninaga. Vanatehnika muuseumi ja filmipaviljoni rajamine oleks kõigile külastajatele ja turistidele igati atraktiivne ja ainulaadne. See annaks senini oma arengus tagaplaanil olnud linnaosale justkui teise ja tublisti lahedama hingamise.
ERMi ehitamine Raadile dikteerib ka oluliselt kõrgemad nõuded ja kohalikud elanikud võivad loota, et saavad endile erilaadsema ja kvaliteetsema elukeskkonna. Ühe osa sellest moodustavad kindlasti asumisisesed esinduslikud ühendusteed, kus liiklemisel on eelistatud kergliiklejad.
Arvatavasti kujuneb kesklinna ja ERMi kõige otsesemalt ühendavaks kergliiklejale sobivaks rekonstrueeritav kahepoolsete kõnniteedega Roosi tänav, mida mööda hakkavadki liikuma arvukad ERMi külastajad.
Mööda jalakäijate promenaadi jalutades ja kujundatud ümbrust uudistades võib aga toretsemise ja atraktiivsuse nautimisel sattuda äärmiselt silmariivavale. Peetri ja Roosi tänava ristmiku vahetus läheduses, ainult sadakonna meetri kaugusel asub hooldamata, haisev ja hundinuiadega ehitud mudatiik.
Tiik, millel on pikk ja kaunis minevik, kuid tänapäeval unustatud. Kohalike seas juudi tiigiks nimetatud allikatoiteline veesilm on oma nime saanud läheduses olnud juutide matmispaiga järgi ja oli kunagi ümbruskonna laste meeliskoht suvel suplemiseks ja talvel uisutamiseks ning karusselliga tiirutamiseks. Eakad mäletavad isegi neid aegu, kui tiigil aerutati paadiga ja selle puhta veega pesti pesu.
Suurema osa Raadi asumi saastamise saame ajada punakotkaste kaela, kuid tiigi praegune seisund ja väljanägemine on küll linna võimude tegemata töö.
Tiigi saastumine on saanud alguse küll juba varasematest aegadest, kuid viimased kümme aastat on kohalikud elanikud tulutult võidelnud tiigi ja selle lähikonna korrastamise eest. Kui alul oli takistuseks tiigi asumine riigi reformimata maal, siis nüüd, kui linn on maa omanik, tuleb tiigi korda tegemata jätmist nimetada hoolimatuseks sealsete kohalike inimeste suhtes.
Lumerikaste talvede järel ja suurte tulvavete korral tõuseb tiigi vesi kallastega triiki ning kuumadel suvekuudel levib ümbruskonnas vee roiskumisel tekkiv hingemattev hais. Linna keskkonnale harjumatuks nuhtluseks on tiigi läheduses tiirlevad lugematud sääseparved, kes on eriti aplad väikeste laste vere järele.
Mudatiik pole mitte üksnes sotsiaalne probleem kohalikele, vaid ka läheduses tegutsevale avaturule ja selle klientidele ning tulevikus linnale eneselegi, sest Mäe ja Peetri tänava nurgal asuvale ühiskondliku suunitlusega krundile on ju ette nähtud ehitada lasteaed.
Pole sünnis aastast-aastasse rääkida rahaliste vahendite vajakust. Probleemi lahendus on pigem tahtmises ja valikute tegemises. Valimistel on ju mitu korda antud lubadusi investeerida inimestesse ja hoolida neist, tagades neile turvalise ja väärika elukeskkonna. Peetri tiigi ümbruskonna elanike kohta pole aga need lubadused senini kehtinud.
Kui roiskuva tiigi probleem päevakorda tõusis, leidis nii mõnigi linna asjamees, et parim lahendus oleks tiigi kinni ajamine. Pole tiiki, pole ka probleemi.
Arukas mõistus aga võitis, sest linnas on veesilmasid niigi vähe ja kohalike elanike mälestustest kunagist kaunist tiiki kustutada oleks olnud suur rumalus. Kõigele lisaks on tiigi lähiümbrus ideaalne koht lastele mänguväljaku ja kogukonnale puhkepaiga rajamiseks. Nii astutigi sammuke lahenduse poole.
Tiigi ja selle nõlvade korrastamise kolmekümne tuhande eurose ehitustööde mahuga projekt valmis linna tellimusel juba pea neli aastat tagasi, kuid ressursi puudumist ettekäändeks tuues on peidetud kuhugi lauasahtlisse ja kogub vaid tolmu.
Valikud on olnud teised ja tiigi korrastamine ning hoolivus selle ümbruskonna elanike vastu on jäänud tagaplaanile nagu seda tänavusegi linnaeelarve koostamisel. Sel aastal kulutab linn tunduvalt rohkem raha võibolla aastas paaril korral küsitava kasutamise vajadusega raudteeäärse parkimisplatsi rajamisele või Supilinna elust mingi filmi väntamise toetamiseks.
Kui linnavõimudel on eesmärk korrastada linnaruum igal pool, siis tuleb selle nimel ka tegutseda. Paljulubav ja lootustandev ongi abilinnapea Jarno Lauri hiljuti meedias avaldatu: «Iga objekti puhul mõtleme lisaks liikluslahendusele läbi ka linnaruumi lisandväärtuse, mida saame piirkonnale rekonstrueerimisega anda.» (TPM, 16.6)
Samuti on meeliliigutav, et linnavõimud peavad tähtsaks kogukonna arvamust kohaliku elukeskkonna atraktiivsemaks ja kodusemaks muutmisel. Jääb loota, et avaldatu kehtib ka Peetri tänava tiigi kohta või on need järjekordselt vaid ilusad ja paljulubavad sõnad.