Valuraha nõudmine kui Kolgata tee

Foto: Margus Ansu

Kiirabiarsti liigtormaka tegutsemise tõttu suures osas töövõimetuks jäänud Reet Brutus on aasta aega võidelnud oma õiguste eest ja lõpuks saanud kätte esimese valuraha. Kiirabi juristi meelest on asjad laabunud.

Patsient Reet Brutus ei ole aga sugugi toibunud eelmise suve vigastusest ning sellele järgnenud moraalsest šokist. Ta ei ole suutnud leppida paratamatusega, et nüüd saab ta tööl käia vaid osalise koormusega, ega sellega, et ükski hüvitis seda tegelikult ei korva.

Reet Brutuse vasak käsivars ei liigu enam endise siruulatusega. Tal on töökoht, kus nõutakse füüsilist vastupidavust, tähelepanelikkust ja reageerimiskiirust. «Loodetavasti aeg aitab ja see käsi veel paraneb,» sõnab ta.

Lugu otsast peale

Tartu Kiirabi juhatuse liige Aire Veber ütleb, et kiirabiarsti ülesanne on teha esimene ülevaatus ja aidata. Patsiendi enda otsustada jääb, kas ta jääb abi andmisega rahule ja terveneb kodus või läheb traumapunkti või otsib abi kõrgema etapi haiglast.

«Meie kiirabiarsti seletuskirjast selgub, et patsiendile öeldi: kui valu püsib või valu läheb hullemaks, lähete traumapunkti,» vahendab Aire Veber patsient Reet Brutust tol korral aidanud kiirabiarst Nadežda Smirnovat. «Smirnova seletuskirjas seisab ka, et patsient jäi teenusega rahule.»

Reet Brutus ütleb: traumapunkti minemise soovitusest ei olnud juttugi, ning ta on kaugel sellest, nagu oleks ta abi andmisega rahule jäänud.

Enne kiirabibrigaadi lahkumist palunud ta oma paikatõmmatud kätt kuidagigi fikseerida. Tema sõnul vastanud arst, et see ei ole vajalik, ja lisanud, et kui patsient soovib, võib ta oma pereliikmetel lasta käe kolmnurkse rätikuga ise kinni siduda.

«Kuidas see käib, kust kuhu ma seon,» jagab Reet Brutus oma hämmeldust. «Mina kutsusin ju abi...»

Aire Veber ütleb, et nemad juures ei olnud. Aga ta usub Smirnovat, kes on anestesioloogia residentarst ja tööle võetud väga heade soovitustega.

Küsimuse peale, kas arst talitas kohapeal kätt paika tõmbama hakates õigesti, vastab Aire Veber, et juhud on erinevad. «Iga kiirabiarst läheb kohale sooviga inimest aidata. Ja me oleme paigaldanud nihestusi kodus,» ütleb ta.

Samuti ütleb Aire Veber, kes on ka ise kiirabiarst, et kui arst otsustas nii käituda, nagu ta käitus, siis järelikult sümptomeid, mis oleksid luumurrule viidanud, polnud. Õlaliigese paikatõmbamisel luumurru tekitamine ei ole tema kinnitusel võimalik.

Millal murd tekkis?

«Luumurd diagnoositi kaks päeva hiljem. Seal on tükk tühja maad!» viitab Veber. «Me ju ei tea, mis vahepeal juhtus.»  

Kohtumisel, kus Tartu Kiirabi esindajad ajakirjanikule selgitusi jagavad, kiirabiarst Smirnovat ennast ei viibi.

Kiirabi jurist Reet Kasak põhjendab, et kõnealuses olukorras on tegemist suhtega patsiendi ja tervishoiuasutuse vahel. Kahjunõue on esitatud asutusele, mitte arstile. Nemad on Smirnova selgitused kätte saanud ega pea seepärast tema kohalviibimist oluliseks.

Küsimuse peale, miks ei võtnud kiirabibrigaad patsienti kaasa raviasutusse, et enne õla paikatõmbamist teha röntgenipilt ja olla täiesti kindel, milline on vigastus, vastab Veber, et neid asju otsustatakse iga kord eraldi. «Kiirabi mõte ei ole selles, et nüüd lähme ja viime patsiendi igal juhul haiglasse. Kiirabi ei ole transpordibrigaad,» ütleb Veber. «Meedikud lähtuvad aga kindlasti soovist aidata.»

Patsient Reet Brutus ütleb, et kui pärast tema kirjalikku pöördumist oleks kiirabi esindajailt tulnud ülestunnistus, et kiirabiarst eksis, siis oleks ta andeks andnud. «Aga et sealt tuli vastus, et kõik on õige, et arst pidigi toore jõuga õlga kakkuma hakkama, siis ma tõesti vihastasin,» ütleb ta.

Oleksin andeks andnud

Ka lisab ta, et kui kiirabi esindajad oleksid püüdnud asuda temaga inimlikesse läbirääkimistesse, kutsunud ta kohale, viga tunnistanud ja südamest vabandanud, oleks ta oma kahjunõude ehk tagasi võtnud. «Ma olin vägagi koostöövalmis,» ütleb ta.

Kiirabi esindajaile esitatud sama küsimuse peale vastab jurist Reet Kasak, et nad isegi mõtlesid niisuguse kokkusaamise peale. Aga neil ei olnud Reet Brutuse telefoninumbrit, sest patsient suhtles nendega Eesti Patsientide Esindusühingu kaudu.

«Tagantjärele saaksime siin muidugi väga palju muuta,» sõnab Reet Kasak. «Aga unustada ei tohi ka, et praegusi vastuseid peame hindama ajalises järgnevuses. See tähendab: me saime patsiendilt kaebuse ja andsime sellele korrakohase vastuse. Patsiendil on õigus edasi kaevata, mida ta ka tegi. Ta pöördus tervishoiuteenuse ekspertkomisjoni poole. Sai sealt vastuse. Sama vastuse saime meie. Ja me aksepteerime selle komisjoni otsust ja võime möönda, et jah... Aga see otsus tehti, kui tagajärjed olid teada. Meie arst toimetas seal, kui tagajärgi keegi veel ette ei näinud. Ja lõpuks – see võib kõlada räigelt – aga kukkus ju patsient ikkagi ise!»

Miks kahju väljanõudmine nii kaua aega võttis?

Kiirabi jurist Reet Kasak peab seda osa loos eriti kurvaks. «Kahjuks peame märkima, et Eesti Patsientide Esindusühing ei suuda oma kliendi esindamisega alati vajalikul määral hakkama saada,» ütleb ta. «Ma tahan öelda, et ei ole meie ülesanne nõustada patsienti juriidiliselt selles osas, millised tõendeid ta peab meile tooma, et me saaksime kahjunõude välja maksta.»

Eesti Patsientide Esindusühenduse jurist Marika Kabal kahetseb, et tal ei ole tõesti olnud piisavalt aega, et Reet Brutuse looga järjepidevalt tegelda, ning tõdeb, et kahju tõendamine on alati väga keeruline.

«Niisuguseid juhtumeid meile ikka tuleb,» jätkab ta. «Tavaliselt saame meditsiiniasutusega kokkuleppele. Eriti pärast seda, kui ekspertkomisjon on oma kriitilise hinnangu andnud. Raviasutus ei hakka sel juhul pilli lõhki ajama, vaid saab aru, et selle asemel, et vaielda ja kõikide närve rikkuda, on oma maine ja kliendi rahulolu huvides raha mõistlik välja maksta.»

Mis moraalse kahju kättesaamisest saab?

«See on kümme korda keerulisem,» vastab Marika Kabal. «Eesti kohtusüsteem on selles osas alles lapsekingades.»