N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kolm päeva pakkusid värvikirevat meelelahutust

Kolm päeva pakkusid värvikirevat meelelahutust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hansapäevadel nägi nii iidseid kombeid kui tänapäeva ulmevidinaid.
Hansapäevadel nägi nii iidseid kombeid kui tänapäeva ulmevidinaid. Foto: Priit Pokk ja Kalev Saar

Reedeses Tartus oli märgata muutust. Õppeperioodil tänavapildis võimust võtvad tudengid asendusid teistsuguse, veidi kentsakalt riides seltskonnaga.

Võimu näitamiseks marsiti mööda linna ringi ning haarati möödujaid kaasa. Sihtpunkt oli Raekoja plats. Oma identiteedi näitamiseks kanti kaasas silte: «Tartu», «Rakvere», «Must kast». Algasid nädalavahetuseks kesklinna endasse haaranud 19. Tartu hansapäevad, seekord nimega Ajastumürgel.

Hansapäevad said õige hoo laupäeva hommikul. Raekoja platsil, Küüni ja Rüütli tänaval võtsid koha sisse hansalaada telgid ja müügiletid, millest saigi keskne tõmbekoht.

Müüa pakuti kõikvõimalikku kraami alates Saksa superkäsnast, maalidest, pillidest kuni nimeliste kruusideni. Loomulikult jagus ka rohkesti kehakinnitust.

Laadaliste vahele paigutasid end mugavalt arvukad tänavamuusikud, kes lõikasid kasu ekslevast rahvamassist. Muusikapilt oli mitmekesine: kes oli kohal traditsioonilise tänavapilli kitarriga, kes mängis flööti mungakostüümis, kes meelitas kandlemänguga. Publikut jagus kõigile.

Nii Rüütli kui ka Küüni tänaval oli tahes-tahtmata raskem liigelda. Kõrvuti ei tahtnud ära mahtuda välikohvikud, pingid, müügiletid ning tunglev rahvas. Ummikud olid paratamatud. Eriti keeruline tundus liigelda lapsekäruga.

Veidikene otseteest kõrval, Gildi tänaval hõljus õhus rahvusvahelist hõngu. Jaan Tõnissoni ausamba kõrval lehvisid Brasiilia, Hiina, Jordaania, Mehhiko, Tšehhi jt lipud, mille juures seisid vastava riigi AIESECi üliõpilased.

Tudengite eesmärk oli tutvustada oma rahva kultuuri mõne iseloomuliku tegevuse kaudu. Nii said möödujad proovida pähe turbanit, hiinlase kombel õppida õigesti söögipulki käes hoidma või araabia, gurmukhi (India) ja hiina tähestikus oma nime kirjutama. Itaallase särgil aga seisis nende kuldreegel: «Pastale ja pitsale ei tohi mitte kunagi ketšupit lisada.»

Masse ei jätkunud siiski kõikjale. Antoniuse õues jälgisid kontserti vaid üksikud silmapaarid. Vahelduseks vaikust ja rahu ihkavatele kodanikele oli see aga ideaalne paik.

Aktiivsemat tegevust pakkus Toomemägi. Eelkõige jagus küllaga toimetamisi nooremale põlvkonnale. Kes loomaaias põrsaste, kalkunite, veise ja muude koduloomade vahel jooksmisest ära tüdines, sai kas Lotte seltsis muusikat nautida, käbist siili meisterdada või vibuga märki lasta.

Viimaks toomkiriku teisele poolele jõudes saabunuks kui keskajast tagasi tänapäeva, kus teadlased lahutasid meeli mõttemaailma avarustega. Sealne mõttejõul palli liigutamine oleks ilmselt keskajal taganud koha tuleriidal. Nii palju on siis viimaste sajanditega olukord muutunud.

Märksõnad
Tagasi üles