Kollase kirjaga teeviit näitab, et Reinevereni on kaheksa kilomeetrit. Ambla poe ukse ees seisab pruunis kostüümis valgete sukkadega näitsik, kott ühes, jõupaberisse keeratud pakk teises käes.
Teeloo pildid juhivad sooteest asfaldiaega
8. juuli 2010, 14:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ega te voorimeest pole näinud veel? Käisin just poes. Tõin kohviube, peen kraam. Sellist siinkandis enne nähtud ei ole,» peatab näitsik (Liisa Roop) möödujaid. Voorimeest ei ole keegi näinud.
Aga enne kui külastajad maanteemuuseumis selle, läinud sajandi 20.–30. aastate pildikeseni jõudsid, oli nähtud juba mõndagi.
Läinud nädala teisipäeval oli Põlvamaa Varbuse postijaama rajatud maanteemuuseumis suur avamine ja päev hiljem vastne püsiväljapanek kõigile vaadata ja proovida.
Erinevad teekonnad
Rännak algab postijaama vastast teeotsast, kus kohe pärast foori on ajalooliste liiklusmärkide kogu. Aukohal need kuus, millest 1927. aastal Eestis liiklusmärkide ajalugu algas. Need on säilinud originaalide järgi valmistatud koopiad. Originaale oleks kahju ilmastiku kätte jätta. On veel esinduslik kogu suunaviitasid ja siis näpuotsaga eksootikat: elevandi eest hoiatav märk Keeniast ja koaala pildiga märk Austraaliast.
Vati silla, Eesti vanima terasest silla – ehitatud 1884 – keskfermi alt algab tee lugu. Kõigepealt läbilõige teedest ja tänavate pealispinna all olevast Tartu linnast, suurtest maanteedest ja ka ajaloolisest postiteest.
Ja siis algab rännak mööda tee kujunemislugu. Esmalt on soosse rajatud roigastee, selline, mida Ümera mehedki võinuks ajalooliseks pidada. Siis «Viimsest reliikviast» tuttav liivane õõnestee, kus hobused ja hobusõidukid on aastasadadega mäeseljandikku süvendi sõitnud.
Mitu meetrit taeva poole kõrguva palgist verstaposti juures pakub end teekaaslaseks noorsand, kes uurib, kus pool Riia linn võiks asuda. Noorsand (Jaan Rõõmus) olevat sinnapoole jalgsi teel, ise pärit Tartust.
«Kirjutasin ka tee peal luuletuse: «Kas siis selle maa keel laulutuultes...» Vabandust... Pean kontrollima oma kirjutisi...» ütleb ta ja alustab uuesti. Ikkagi esimene päev.
Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk aga räägib teekonnal, et uus näitus on maastikuarhitektuurilisest tavatõekspidamisest, et uus lisandus järgib maastiku iseloomu, palju erinev. Arhitektid on kasutanud kontrastiprintsiipi – tulemuseks oma reeglitega ruum.
Looduslik reljeef
Kogu mitmesajameetrine teekond läbi erinevate teetüüpide ja ajastute on süvistatud maapinda, siiski looduslikku reljeefi järgides.
Tulemus: eemalt vaadates ei reeda väljapanek end kuigivõrd. Selle keskel astujal aitavad ajalooliste hoonete fassaadid ja taustapildid, mis graafiliselt betoonile kantud, läbitavasse ajastusse sisse elada.
Uue püsinäituse «Teeaeg» arhitektuurilise osa autorid on Ralf Lõoke, Karli Luik ja Maarja Kask arhitektuuribüroost Salto. Kujunduse eest hoolitses disainibüroo Laika, Belka & Strelka.
Aga kui rännak ajaloolisel teel asfaldile astudes ja raudteeülesõidukohast möödudes otsa saab, ei ole tegemised maanteemuuseumis veel sugugi otsas.
Selle suve uudis on lõbusõit vastse postitõllaga, mis lõhnab veel linaõli järele. Tõld taasloodi ajalooliste jooniste alusel.
Väiksemate külastajate rõõmuks on palmialune liikluslinn. Tehnikahuvilistele on masinahall, ülevaatamist ootab senine püsiväljapanek. Tegemist jagub mitmeks tunniks.