On lõunaaeg, tunniosuti paikneb kuskil kella ühe ja kahe vahel. Restoranis ei viibi peale minu ja mu kaaslase hingelistki. Menüü tuuakse otsekohe ning juba minuti pärast asetab ettekandja lauale joogid.
Aime Jõgi: a la carte, pulkadeta
7. juuli 2014, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aega läheb meil üldiselt kaua!» sõnab ta, kui oleme otsusele jõudmas, mida tellida. «Kakskümmend minutit kulub vähemalt, võib-olla isegi pool tundi,» räägib ta tõsise näoga ning lisab, et see on à la carte’i restoran ning et suvel päevapakkumist ei ole ja köögis alustatakse iga roa valmistamist päris otsast peale.
Noogutame. Muidugi me teame, et viibime à la carte’i restoranis, sest just siia me tulnud olimegi. Paarkümmend minutit tundub päris normaalne ooteaeg olevat ning kõik oleks justkui hästi, kui vaid ettekandja nii hoiatava näoga me kõrval ei seisaks.
«Eks me tellime alustuseks mõne eelroa,» lausun ettevaatlikult.
«Eelroogadega läheb samuti aega,» vastab ettekandja. «Ja kui te soovite tellida midagi sushi-valikust, siis peate arvestama veel pikema ajaga. Meil ei ole midagi ette valmis tehtud. Kui te tellite mitut erinevat sushi’t, siis tuleb oodata veel kauem!»
Mulle tundub, et ettekandja tahab, et me lahkuksime. Mõtlen, et võib-olla on kokk linna peale kõndima läinud või on köögis mõni avarii. Meie aga, näe!, püsime nagu takjad tooli küljes kinni.
Tegelikult just sushi-menüü pärast me kalarestorani tulime. Olin oma vaimusilmas ammu ette kujutanud, et ükspäev, kui tööd on vähem, istume me kaaslasega kahekesi ajaloolises Barclay hotellis, vaatame läbi akna tänaval kiirustavaid inimesi ning naudime hõrku valikut kõikidest neist makidest, gunkanidest ja nigiridest ...
Nüüd aga ei teagi, kas me üldse julgeme midagi tellida!? Väikese arupidamise järel lepime vaid eelroogadega. Sushi-menüüstki valime ainult ühe väikese vaagna ja vaid üht sorti makisid – õhtuks tahaks ju koju jõuda!
Tõsi on aga see, et kõht on väga tühi. Kui ettekandja tuleb veini valama, pärin, kas köögist mingit kuklikest või sepikuviilu ei leia ... Et midagi veinilonksu kõrvale murda ja natuke näksida.
Vastus on kiire: ei, ei ole! Kõik kuklid, leiva- ja saiatooted valmistatakse kohapeal ja tuuakse lauda alles koos roogadega. Nendega läheb aega.
Noogutan ja kujutan ette, kuidas kokk parasjagu köögis pärmi kasvama paneb.
Aga ikkagi on ilus päev. Me ei noruta – veedame ju aega à la carte’i restoranis. Pealegi oleme leidnud hea jututeema, millega loodame eelseisva tunni (või nagu karta on – tunnid) mööda saata.
Läheb mööda ehk 18 minutit, võib-olla siiski rohkem – 19 minutit, kui ettekandja on kolme vaagnaga me laua ees tagasi. Kaks eelrooga, üks sooja nisukukli ja teine röstsaiaviiludega, ning sushi-vaagen.
Ei saa märkimata jätta, et eelroad on kogukad ning sushi-vaagen silmipimestavalt isuäratav. Naudime iga oma suutäit. Sushi’d jätamegi järelroaks. Kui nende aeg kätte jõuab, märkame, et puudu on pulgad.
«Palun, tooge meile nüüd ka sushi-pulgad?» palun ettekandjat.
«Sushi-pulki ei ole, need on otsas. Sööge eesti moodi – noa ja kahvliga!» ütleb ta.
Tunnen, kuidas väike its vägisi peale tuleb. Surun kahvli makile labidana alla, sõidutan selle sojakastme kaussi ja määrin noaga vasabit peale. Siis küsin oma kaaslaselt tasakesi: «Mis sa arvad, miks nad siin sushi-pulki ise ei tee?»