Näitusevaikuses kostab pannoolt kaugete aegade kõla

ERMi näitusemaja lektooriumisse välja pandud Eesti esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutav suurteos valmis aastal 1948. Vana anatoomikumi kujutava osa (vasakul) maalis Aleksander Vardi, keskmise osa Elmar Kits ja tähetorni vaate Johannes Võerahansu. Foto: Merike Lill

Samal hommikul, kui Raadil süüdati tänavune laulupeotuli, avati Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas väljapanek esimese Eesti laulupeo pannoost, mida sai viimati täies mahus näha umbes 65 aastat tagasi.

Riina Roose ja Piret Õunapuu eestvõtmisel näitab ERM esimesel sõjajärgsel laulupeoaastal tellitud kunstiteost vähemalt juuli lõpuni.

Eesti esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutav triptühhon valmis 1948. aastal ning ajastule iseloomulikult oli autoriks kollektiivi. Keskmise, figuuridega osa tegi Elmar Kits, tähetornivaate maalis Johannes Võerahansu ja vana anatoomikumi kujutava osa Aleksander Vardi.

Pannoo oli mõeldud Riia 12 maja fuajeesse, kuhu asus 1946. aastal värskelt moodustatud ENSV teaduste akadeemia Tartu osakond oma instituutidega. 1954. aastal sai majast Eesti põllumajanduse akadeemia peahoone, pannoo oli selleks ajaks ilmselt juba maha võetud.

Suvel 1947 maalis Elmar Kits koos Evald Okase ja Richard Sagritsaga Estonia teatri laemaali, mille eest nad said 1948. aastal riikliku preemia. Arvatavasti selle valmimise järel hakkas Kits tegema eeltöid «Esimesele Eesti laulupeole».

Kits, Vardi ja Võerahansu

Aastal 1938, kui Kits veel Pallases õppis, kutsus maaliõppejõud Vardi ta appi kuulsat EÜSi maja pannood maalima.

Võimalik, et 1947. aastal oli Kitse toetus see, mis Vardile teise kunstnikuna pannootellimuse tõi, sest impressionistliku maalikooli peaesindajana polnud ta võimude silmis just heas kirjas. Terava keelega ning teatud olukordades ebamugavalt tõtt rääkiv Võerahansu samuti.
 

Miks valiti triptühhoniks just selline teema ja need vaated, võib vaid oletada.

1947. aastal oli olnud esimene sõjajärgne laulupidu. Seal esitati veel eestilikku repertuaari ning esimest korda kõlas Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Hiljem püüdis nõukogude võim laulupidudestki võimule oodide laulmise pühi kujundada. Toome vaated olid arvatavasti mõeldud kummarduseks teaduste akadeemiale.

Ajaloolise tõepära huvides

Ajaloolise tõepära saavutamiseks vaatasid kunstnikud palju baltisakslaste Tartust tehtud litosid ja gravüüre.

Kits on kujutanud ühendmeeskooride esinemist laulupeo üldjuhi Aleksander Kuni­leiu juhatusel. Veel võib pildil ära tunda valge põllega rahvariietes Lydia Koidula ja temast natuke eemal puu juures kepile toetuva papa Jannseni.

Ükski kolmest kunstnikust pole laskunud erilisse detailide maalimisse, sest pannoo oli mõeldud eemalt vaatamiseks. Ka olud olid 1948. aastaks juba sellised, et paljude rahvusliku liikumise tegelaste kujutamine polnud enam võimalik. Seega on pildil konkreetsete inimeste äratundmine rohkem hea tahte küsimus.

Kits võis tänu säilinud mälestustele teada, et teise päeva kontserdi ajal kallas vihma. Seda pildil aga ei paista ja nii võib olla maalitud esimest päeva vaimulike laulude kontserdiga. Selline iroonia oli kunstnikule vägagi meeltmööda.

Voldemar Erm on väitnud, et Elmar Kits püüdis maalil säilitada vanadelt gravüüridelt pärinevat tagasihoidlikku koloriiti.

Sama on ilmselt püüdnud teha ka Vardi. Vana anatoomikumiga pildist jääb aga paraku mulje, et suuremat huvi on talle pakkunud esiplaanil olev kelder. Kui mõelda, et läbi aegade kasutati keldrit surnukuurina, annab see pildile varjatud õõvastava aktsendi.

Kunstilises mõttes kõige õnnestunum on ehk Võera­hansu maal, mis on säilitanud autori maastikele omase värske ja särava käekirja. Kitse on kammitsenud «vana gravüüri eeskuju» ja Vardit ilmselt painav hirm midagi valesti teha.

Kodanlikeks natsionalistideks tembeldamine sai hoogu just 1947. aasta teisel poolel ning pannoo valmimise aastal 1948 oli selge, et midagi hävitavat on tulemas.

Lisaks kõigele muule muutus ka võimude kultuuripoliitika palju rangemaks. 1948–1950 sunniti Tartu kunstiinstituudist lahkuma nii Kits kui ka Vardi. Võerahansu siirdus Tallinna, Vardi visati kunstnike liidust välja.

Pannoo sai oma kohal rippuda vaid mõne aasta. Millal see täpselt maha võeti, ei õnnestunud välja selgitada. See võis toimuda aastatel 1949–1950, mil kunstnikke ja teaduste akadeemia inimesi represseeriti. Kitse 1956. aasta näituse kataloogis mainib Erm, et pannoo asub etnograafiamuuseumi kogus ning vääriks kusagil avalikku näitamist.

Triptühhoni keskmist, Kitse maalitud osa on viimastel aastatel näidatud mitu korda. Kolme maali korraga saab aga näha nüüd esimest korda pea 65 aasta järel.

Näitusel on lubatud soovijail end pannoo taustal pildistada, seega ärge jätke kasutamast haruldast võimalust pilti vaadata ja ennast koos ajalooliste tegelastega fotole kanda.

Kolmikmaal ja video

• ERMi näitusemajja on välja pandud Eesti esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutav kolmikmaal.

• Teost saab näitusel vaadata juuli lõpuni.

• Üld- ja lähivaateid pannoost näitab 1. juulil üles pandud video netiaadressil http://www.youtube.com/watch?v=vqZehDIg290.

• Video teksti ja siinse artikli autor on kunstiajaloolane, ERMi omakultuuride osakonna juhataja Reet Mark.

• Samasisulise artikli avaldas üleeile ERMi ajaleht Värat.