Klassiku lavastus lohutab ja kohutab

Konstantin Gavrilovitš Treplev (Karol Kuntsel) seletab oma onule Pjotr Nikolajevitš Sorinile (Peeter Volkonski), et teatrisse on vaja uusi vorme. Mõne minuti pärast algab Treplevi kirjutatud näidendi esietendus, toolid on vaatajatele juba valmis pandud. Kõik see toimub Silver Vahtre lavakujunduses, kus kaasa mängivad remonti vajavad seinad ja laed ning paberihundi toodang. Foto: Margus Ansu

Vanemuine esietendab täna Tartu ülikooli endises kirikus, mille katusel karjuvad kajakad, Anton Tšehhovi «Kajaka». 119-aastane näidend tundub olevat kirjutatud justkui eile. Küsimustele vastab lavastaja Tiit Palu. Mõnel hetkel tundub, et teksti on tänapäevastatud, eriti selles osas, kus on juttu ajakirjanduse ja kuulsuste suhetest, aga ka näiteks hädaldamine rahanappuse üle on täiesti meie kaasaegne teema. Kuidas kommenteerite?

Selles, millest me mõtleme ja unistame, pole midagi muutunud ei saja ega mitmesaja aastaga. See annab tänapäeva inimesele lootust, kuid osutab ka sellele, et meie peamised mured ja rõõmud on universaalsed ja seega muutumatud.

Tšehhov kirjutas n-ö tavalisest inimesest: kuidas ta elab, sööb ja riideid kannab. Autori teksti me muidugi muutnud ei ole. Pühendunud teatrisõbrale võib olla huvitav teada, et kasutame Paul-Eerik Rummo ligi 40 aasta tagust tõlget, mida peeti kadunuks. Tegime selle leidmiseks detektiivitööd.
Enamik Eesti teatrite «Kajakatest» on tehtud väga vana, Ernst Raudsepa tõlke järgi ning sealt pärit fraasid on meie ühisesse teatrimällu jälje jätnud. Rummo meisterlik tõlge pakub teisi, värskemaid vasteid.

Millised teemad olete tõstnud lavastamisel esile?

Tšehhovi «Kajaka» teemad on armastuse ja kunsti küsimused. Seega lootus, armastus ja surm.
«Kajakas» on komöödia sellest, kuidas kõik tahavad midagi, aga asjad lähevad hoopis teisiti. See on kohutav ja lohutav. Teatavasti karistab jumal inimest just sellega, et täidab kõik tema soovid.

Tšehhovi maailmas seda aga ei juhtu, seal pole jumalat ning inimene peab ise hakkama saama.
Vanemuise tänavune «Kajakas» on näitlejate ja rollide lavastus, peapealepööramisi ja postdraamat on sellevõrra vähem. Et mängime endises kirikuhoones, siis lisandub muidugi ruumiseiklus, mis teeb asjad alati pisut teistsuguseks ja huvitavamaks.

Etenduse ruum endise kiriku lae alla ehitatud korrusel pakub tõesti elamusi. Kuidas te selle leidsite ja kuidas see sobib «Kajaka» mängimiseks?

Otsisime kesklinnast ruumi, mis pakuks väljakutset ning kuhu oleks publikul lihtne ja huvipakkuv tulla. Ülikooli endine kirik on väga väärikas paik. Oleme tänulikud, et ülikool lubas meil sinna teatri rajada.

Loomulikult on ruum ise oma kaarte, joonte, akende, lühtrite ja kooruva värviga tähtis lavastuse osa. Lavastus ongi tehtud sellesse ruumi ning seda pole võimalik mängida kuskil mujal.

«Kajaka» kõigi kaheksa etenduse piletid on välja müüdud.
 

Endises kirikus

• Tartu ülikooli endises kirikus (Jakobi 1) esietendub täna Vanemuise suvelavastusena Anton Tšehhovi «Kajakas» (1895), mille on tõlkinud Paul-Eerik Rummo.

• Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik Maarja Meeru ja muusikaline kujundaja Peeter Volkonski.

• Mängivad Külliki Saldre, Maria Soomets, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Merle Jääger, Jüri Lumiste, Priit Strandberg, Raivo Adlas, Peeter Volkonski, Ragne Pekarev ja Ott Kilusk.

Allikas: Vanemuine