Kunstiarheoloogid uurivad ruumi ja aega

Näituse külastajad on jõudnud viltuse maja alumisel korrusel tuppa, mille seintel on kunstnik Dénes Farkase poolt kasutusele võetud Tartu kunstimuuseumi vanad tühjad pildiraamid. Möödunud aastal esindas Dénes Farkas Eestit Veneetsia biennaalil. Foto: Margus Ansu

Sõna «arheoloogia» näituse «Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist» nimes viitab meetodile, mida kunstnikud kasutavad muuseumiruumi ja pärismaailma füüsiliseks ja mõtteliseks dekonstrueerimiseks.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo kureeritud väljapaneku pressiteates selgitatakse: «See näitus on rännak läbi muuseumi maastiku, mis toob nähtavale tänase päeva arheoloogia – mineviku ja tuleviku ühtekukkumise –, kus selgub, et aeg on korraga mööduv ja lenduv ning ladestuv ja kuhjuv.»

Kunstile, mis niigi tegeleb eluga sügavuti, lähenemine arheoloogilise meetodi kaudu on huvitav probleemipüstitus.

Huvitav probleemipüstitus

Näiteks on Anu Vahtra uurinud Tartu kunstimuuseumi hoone ajalugu, seadnud uuesti paika 1982. aastal viltust maja toestanud metalltalad kolmeosalise teosega «Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon».

See on üks kahest teosest sel näitusel, mis on paigutatud hoonest välja. Neist teine, Kaisa Eiche ja Urmo Metsa «Kiik», laiendab muuseumi raeplatsile purskkaevu kõrvale.

Teoste tutvustustest jooksevad korduvalt läbi kindlad teemad: aeg, ajalugu, koht, kohalolu, hajumine ja efemeersus, lagunemine ja kadu, aga ka ajaloolisus, monumentaalsus, vastupidamine ajale.

Need teemad on kuidagi sügavamalt seotud aja-elu-surma-surematuse küsimustega kui viimatistel Eesti nüüdiskunsti näitustel tavaliselt.

Cyprien Gaillard esitleb polaroidide kollaažidega kujutisi varemetest, katkistest monumentidest, mahajäetud ja metsakasvanud paikadest. Ta mõtestab teost sümbolite ja kultuuride kaoga, millega kaasneb entroopia kasv ja lagunemine.

Monumendid sümboliseerivad kivisse raiutud võimukujutistena igikestvust, ajaülesust, lõpmatut olemasolu. Gaill­ard näitab oma teosega, et monument võib koos kogu oma sümboolse pagasiga hajuda, ajale alla jääda.

Kolmandal korrusel

Sama teemaga tegeleb ta kolmandal korrusel videoteoses «Pärismälestused fiktiivsetest sõdadest V». Selles on kujutatud mõisapargis aeglaselt paisuvat suitsupilve, mis katab puu halli tolmukihiga.

Tema videot saadab helitaust, mis ei kuulu sellele teosele, vaid see kostab tagumisest saalist ja pärineb hiidvesiroosi öist õitsemist kujutanud Salla Tykkä videost «Victoria».

Siin, kolmandal korrusel, ilmneb eriti selgelt, kui harmooniliselt näitust on kureeritud. Samas hakkab saalides silma, et teoste paigutusel on olulistesse kohtadesse jäetud õhku ja hingamisruumi.

Gaillardi videos paistev terrassikäsipuu loob visuaalse ansambli samas saalis Mare Vindi litograafialehtedega, kus on kujutatud samalaadseid loodus- ja arhitektuurielemente.

Üksik Vindi tušijoonistus «Vaikne tuul» on seatud koridori sissejuhatuseks Tykkä «Victoriale», taimed tuules seostuvad hästi hiidvesiroosiga. Ning viimane tundub olevat pärit samast tiigist, mille kaldal kõrgub viimase saali sopistusse paigutatud Paul Kui­meti fototeose «Le Lys» skulptuur.

«Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist» on väga oluline näitus. Tundlik kuraatoritöö on kokku seadnud detailitäpselt teostatud kunstiteosed.

Need kõnetavad Eesti lähimat kunstiajalugu, astudes dialoogi talvel samas majas toimunud muuseumiidentiteediga tegeleva näitusega «Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?» (kuraator Rael Artel). Need teosed kõnetavad ka laiemalt inimkultuuri ja keskkonna suhtest tekkivaid probleeme.

Arheoloogilise meetodiga kunsti kaudu elu uurimisel on jõutud küsimusteni, mis on ühelt poolt väga abstraktsed, ent teisalt pole üldistamisel kaotanud oma olulisust.

Viltuses majas

• Tartu kunstimuuseumi viltuses majas saab vaadata kolmel korrusel näitust «Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist».

• Kuraator on Maria Arusoo.

• Näitust saab vaadata 24. augustini.

Värvikiht muuseumist

Näituse kõige kaugemalt toodud ja kõige kallimalt kindlustatud magnetid asuvad viltuse maja teise korruse kõige suuremas saalis. Seal on välja pandud maailma suurte kunstikogude ja galeriide lemmikute, kunstnikepaari Elmgreen & Dragset teosed.

Väljapaneku kuraatori Maria Arusoo selgituse kohaselt on sellel duol sari teoseid, millel on värvikiht mitme maailmakuulsa muuseumi seinalt. Neil värvikihitükkidel on olnud aastate jooksul sadu kunstiteoseid.

Tartlaste ees on aastal 2012 valminud teos, mille lõuendile kinnitatud värvikiht pärineb Müncheni nüüdiskunstikogu Pinakothek der Moderne seinalt. Teos on toodud Londonist Victoria Miro galeriist.

Samas saab vaadata Viini Morsbroichi muuseumist toodud ja aastal 2001 loodud teost, mille autorid on samuti Elmgreen & Dragset. (TPM)