Tartu toomkiriku varemed hõivanud Emajõe Suveteater etendab seal suurlavastust «Põrgupõhja uus Vanapagan». Põhjus, miks üle 70 aasta vanune teos taas lavale jõuab, seisneb eelkõige selle aktuaalsuses.
Jürka tahab saada õndsaks Toomel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
A. H. Tammsaare samanimelise teose dramatiseering jutustab loo lihtsameelsest Vanapaganast (Uku Uusberg), kelle Kaval-Antsu talu peremees Ants (Raivo E. Tamm) oma kavalusega orjastab.
Vaatajate ees mängitakse läbi tänapäeval vägagi tuttavad olukorrad. Seda kõike kroonivad Juula (Sandra Üksküla Uusberg) sõnad: ajad on teised, inimesed ei muutu.
Igaüks sööbib mällu
Lavastajana on Andres Dvinjaninov osanud näitlejaid rakendada nii osavalt, et igaüks sööbib millegi poolest mällu.
Lavastus pakub mõnelegi osatäitjale võimaluse näidata end täiesti uues valguses. Nende hulka kuulub kindlasti Lisetet ja Mallet jõuliselt kehastanud Merle Palmiste, keda aga õnnestus vaatajate ees näha kahetsusväärselt lühikest aega.
Äsja lavakunstikooli lõpetanud Sandra Üksküla Uusberg sisendab Juula rollis usku ja lootust ning ühtlasi toob hästi esile seda, milline mõju võib olla ränkraskel tööl ka kõige krapsakamale inimesele.
Tegelased jaotuvad selgelt kahte rühma: ühed esindavad linnainimese ning teised maaelaniku mentaliteeti.
Lisaks kostüümidele ja grimmile aitavad kahe rühma erinevusi hästi esile tuua pilkupüüdvad žestid ja miimika. Nende kaudu väljendavad end kõige paremini Raivo E. Tamm Kaval-Antsu peremehe ja teised meesnäitlejad tema mõttemaailma esindavate linnahärradena. Maarahva hingelaad jõuab meieni eelkõige sõna kaudu.
Iir Hermeliini looduslähedaselt lahendatud lavakujundus annab näitlejatele võimaluse selle kontrasti rõhutamiseks. Üksteisega vastamisi istuma paigutatud publiku vahel liiguvad näitlejad mööda põllumaad ja peenraid, andes kõnnakuga mõista, millise inimtüübiga on tegemist.
Huvitavalt on ära kasutatud toomkiriku varemeid. Näitlejatel on võimalik liikuda erinevatel kõrgustel ja teha seda kiires tempos, vältides niimoodi tähelepanu hajumist.
Andreas W võimas muusikaline kujundus on lavategevusega orgaaniliselt seotud ning täiendab näitlejate žeste ja kõnet.
Muusika hoiab pinevil
Vaikselt taustaks mängimisel aitab muusika hoida publikut pinevil ning aeg-ajalt valjenedes toob lavastuses esile tähtsamad kohad. Sealhulgas jäi meelde stseen, kus Jürka eemaldus publiku vaateväljast taevaväravate taha.
See pani mõtlema lõpplahenduse peale. A. H. Tammsaare jättis oma teoses otsad lahtiseks ja ega lavastuski päris kindlat vastust anna Jürka õndsaks saamise kohta.
Ise kipun arvama, et ta ikka sai... küllap vist.
Kiriku varemetes
• Reedel esietendus Tartu toomkiriku varemetes A. H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan», mille on Emajõe Suveteatrile näidendiks kirjutanud ja lavastanud Andres Dvinjaninov.
• Etendusi on 23. juulini, järgmine on hommekell 19.