Valitsuse poolt jõuga läbisurutavast ja kõlava nimega töövõimereformist võivad tulevikus kaotada sajad tuhanded inimesed. Peale 100 000 puuetega inimese (141 000, kui juurde arvata ka lapsed ja vanaduspensionärid) mõjutab reform laiemalt nende inimeste pereliikmeid, hooldajaid, lähedasi.
Kuigi reformist peaksid võitma kõige enam puuetega inimesed, näib kõige suurem võidumees olevat riik ise, kes võtab tööle 500 uut töötukassa ametnikku ja asub vastutustundetult hävitama töötukassasse kogunenud reserve. Lisaks hakatakse suurte summade eest sisse ostma töövõime hindamise korduvaid ekspertiise.
Palgata tuleb teadmata arv töötervishoiuarste või osta sama teenust sisse perearstidelt. Kui praegu kulub ühe inimese töövõimekao hindamiseks kümme eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime hindamiseks mitu korda rohkem (ühe hindamise maksumuseks on arvestatud umbes 250 eurot). Kui eurorahad lõpevad, tuleb meil endil need summad leida.
Reform läheb maksma ligi 400 miljonit eurot, millest 180 miljonit tuleb Euroopa fondidest ja mitmekümned miljonid töötukassast.
Lisandub sotsiaalkindlustusraha. Kuid ka sellest ei jätku. Näeme, et suurem osa raha, millest peaksid võitma tervisehäiretega inimesed, kulutatakse hoopis ära administreerimise ja süsteemi paisutamise peale.
Õhku jääb veel küsimus, kelle loal võtab aga valitsus hiigelsummasid töötukassast ja miks kanditakse tööandjate ja töötajate poolt aastaid kogutud ning töötutele mõeldud raha üle sotsiaalkindlustuse süsteemi? Töövõime kindakstegemine on ju üheselt riigi sotsiaalne ülesanne.
Kust tekivad töökohad?
Kõige olulisem küsimus selle eelnõu juures on, miks peaks tööandja palkama poole töövõimega inimest, kui senised meetmed ei ole toiminud ja terved töötud on tema ukse taga ootamas?
Miks peaks ta tööle võtma näiteks psüühikahäiretega inimese? Kuid just nemad moodustavad mittetöötavatest puuetega inimestest ligi poole.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni ees esinenud sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll esindaja tõi seaduse mõju-uuringus esimesena välja selle, et uue süsteemi rakendamisel pole töövõimekaotusega inimestele piisavalt sobivaid töökohti.
Samuti ei suurene tööandja motivatsioon puuetega inimesi tööle võtta. Riik peakski siinkohal näitama eeskuju ja ise puuetega inimesi tööle võtma. Alustama näiteks töötukassa poolesajast uuest töökohast, mis vajavad täitmist.
Ka tööandjate esindaja ütles komisjoni lahtisel istungil, et ta ei näe praegusel juhul tööandjate valmisolekut luua keerulisi eritingimusi vajavaid töökohti.
Vaja oleks riigi rahalisi toetusi, iseregulatsiooni siin ei toimi. Tõesti, miks peaks tööandja hakkama töökohta ühe töötaja pärast ümber kujundama ja sellele eraldi raha kulutama?
Teenida palka, et tööl käia?
Kui puuetega inimene peakski lõpuks kellegi kaastundest töö leidma, siis ei pruugi töölkäimine ennast ära tasuda. Reformil pole vastust, kuidas pääseb puuetega inimene üldse kodunt liikuma. Kuidas peaks tööle saama näiteks liikumispuudega inimene maal?
Esmalt tuleks alustada tugiteenustest: transport, isiklik abistaja, tugiisik, abivahendid, vaja oleks töölkäimise toetust. Praeguseks pole aga selge, kes hakkab nende inimestega käima koolitustel, kursustel jne.
Taas vaadatakse kohalike omavalitsuste poole, kuid kuni lahendusi pole, on kõik küsimused jäetud inimese enda peale. Mis mõte on töötamisel, kui inimene jõuab kinni maksta vaid töölkäimise kulud? Osalise koormuse korral on ju palk üldjuhul väga väike.
Praegu on aktiivsed puudega inimesed hankinud hädavajalikke sotsiaalteenuseid oma kulul, kasutades selleks põhiliselt töövõimetuspensioni.
Nüüd aga asendub pension väiksema töövõimetoetusega, mis hakkab vähegi normaalse teenistuse juures kiiresti vähenema, kuni kaob üldse.
Töövõime hindamise järel jaotatakse puuetega inimesed edaspidi kas osaliselt töövõimeliseks või töövõimetuks. Osaliselt töövõimetud hakkavad töötukassalt saama toetust 180 eurot kuus. Täielikult töövõimetud saavad 320 eurot kuus, kuid see ei kata nende tegelikke vajadusi.
Motivatsiooni kahandab asjaolu, et töövõimetoetus väheneb järk-järgult, kui puudega inimese sissetulek ületab 640 eurot.
Puuetega inimeste koda on korduvalt toonitanud, et see summa on liiga väike ja kahandab motivatsiooni töötada. Õiglasem oleks võtta piiriks Eesti keskmine palk. Kui aga puuetega inimene leiab kõrgema palgaga töökoha, kaoks toetus kõrvalt ära 1005 euro suurusest brutopalgast alates.
Metoodika puudub
Siiani ei ole olemas metoodikat, kuidas töövõimet hinnatakse, see peaks aga olema valmis ja piisavalt kontrollitud eri sihtrühmadel nende elukohast lähtuvalt enne reformi jõustumist.
Näiteks psüühikahäiretega inimese puhul ei saa kasutada hindamisel samu meetodeid, mis on õigustatud liikumispuudega inimese jaoks.
Võime tõsta veega täidetud anum ühest kohast teise ei ole ju igaks tööks vajalik oskus, mida praegu aluseks võetakse. Ka peaks hindajad läbima perioodilise atesteerimise. Kõigele sellele pole aga mõeldud.
Et puuetega inimeste hulgas on väga palju noori, tuleks reformi lisada ka hariduse andmine, sest tegelikult on paljud erivajadustega inimesed võimelised väga palju enamaks kui harjade tegemine jms.
Selleks, et puuetega inimene tööturule tagasi tuua, oleks vaja hoopis korralikku rehabilitatsiooniteenust, taastusravi, kuid seda ei hakata rohkem pakkuma. Samuti oleme aastaid tundnud puudust tööõnnetus- ja kutsehaigussüsteemist.
Saar Polli uuringust tuli välja, et reform ei suuda parandada inimeste toimetulekut, vaesumine suureneb veelgi ja tulenevalt sellest suurenevad ka terviseprobleemid.
Hoolimata rohkest ja konstruktiivsest kriitikast, mida sihtrühmad ja erialaühendused on viimasel ajal teinud, toimus riigikogus Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide eestvedamisel juba seaduse esimene lugemine.
Puuetega inimeste organisatsioonide nõue reformikava uuesti ja süsteemselt sihtrühmi kaasates läbi vaadata on jäänud tähelepanuta.