Via Hanseatica pakub uusi sihtpunkte

Valmieras pakutakse juba paar aastat turistidele võimalust sõita jõetrammiga mööda Koiva jõge. Foto: Jaan Olmaru

Kui te pole selleks suveks veel oma reisiplaane ära teinud ning armastate pikkade lennureiside asemel pigem sõita autoga ringi meie naabermaades, siis tasub proovida uut turismiteed – Via Hanseaticat.

Jaanipäevaeelsel nädalal sõitsid Venemaad, Eestit ja Lätit läbival marsruudil ligi nelikümmend ajakirjanikku ja koostööpartnerit, kellele tutvustati uue turismitee võimalusi ning uhkeimaid vaatamisväärsusi.

Tavapärasest Peterburi-Narva transpordikoridorist veidi kõrvale jääv maantee pakub avastamisrõõmu nii kultuurihuvilisele, loodussõbrale kui lastega reisivatele peredele. Praeguseks väljaarendatud Via Hanseatica marsruut on 580 kilomeetrit pikk, kulgeb Peterburist Riiga ning võtab rahulikult reisides kaks nädalat.

Via Hanseaticat on võimalik läbida ka vastupidi ehk Riiast Peterburi või hoopis ainult ühe-kahe riigi piires. Kõik sõltub sellest, millised on teie soovid ja võimalused ning kui palju teil on reisimiseks aega. Oluline on seegi, et Venemaa külastamiseks on vaja viisat (maksab 80 eurot) ning selle vormistamine reisibüroo kaudu võtab umbes kaks nädalat.

Väike Šveits

16. juuni hommikul Tartust startinud reisiseltskonna esimene sihtkoht Venemaale jõudes oli Roždestveno mõis, kus veetis oma lapsepõlve tuntud vene kirjanik, maailmakuulsa romaani «Lolita» autor Vladimir Nabokov. 1916. aastal sai noorest Nabokovist ka kauni mõisa omanik, kuid seda staatust sai ta nautida vaid aasta, kuna lahkus Venemaalt.

Roždestveno mõis asub kõrgel jõekaldal ning selle imelise vaate eest on piirkonnale antud nimi Väike Šveits. 1990ndatel taastatud kuue sambaga puidust mõisahoone ees võtsid meid vastu noored peotantsijad, kes esitasid malelaua kujundusega laval kauneid tantse.   

Esimese öö veetsime Leningradi oblasti suurimas linnas Gatšinas, mis asub Peterburist umbes 50 kilomeetri kaugusel. Ligi 80 000 elanikuga Gatšina sai linnaõigused 1796. aastal. Kohaliku kolmetärnihotelli kahese toa eest tuleb rahakotti kergendada 3500 rubla võrra, mis on umbes 80 eurot.

Gatšina suurim vaatamisväärsus on klassitsistlikus stiilis Gatšina palee, mis ehitati Vene keisrinna Katariina II ajal. Palee kavandas itaalia arhitekt Antonio Rinaldi ning selle ehitus kestis 1766–1781. Kümmekond aastat hiljem sai lossi omanikuks Katariina II poeg ja tulevane Vene keiser Paul I, kes lasi lossi osaliselt ümber ehitada.  

Kuigi loss sai Teise maailmasõja ajal kõvasti kannatada, sest taganevad sakslased panid selle 1944. aastal põlema, on see 1985. aastast olnud taas külastajatele avatud. Lossi paraadruumides on võimalik näha Paul I troonisaali, suursugust peeglitega magamistuba ja kõige tähtsamateks tseremooniateks rajatud 250 ruutmeetri suurust valget saali.

Palee pimedas ja pikas keldrikäigus pakutakse vene kombe kohaselt külastajatele pitsikest viina ja kalamarjasuupisteid. Kõiki ekskursioone juhivad ajastutruudes kostüümides giidid ning valges saalis ei puudu ka viiuldaja ja klaverimängija.

Puškini radadel

Teel tagasi Eestisse külastame veel vene luuletaja Aleksandr Sergejevitš Puškini lapsehoidja Arina Rodionovna väikest halliks pleekinud palkidest majamuuseumi. Selle rahvariietes giidid teavad täpselt, mis oli pisikese Puškini lemmiksupp või -puder.

Samuti käime läbi ajaloolisest postijaamaülema majast, mis on esimene vene kirjanduskangelasele pühendatud muuseum. Muuseumis loodud õhkkond iseloomustab tüüpilist Puškini ajastut. Jaamaülema laual on postihobuste tellimuste registreerimisraamat, teiste hulgas ka Puškini enda tellimus 1820. aasta 5. maist.

Vahetult enne piiriületust külastame Ivangorodi ehk Jaanilinna ajaloolist kindlust, kus käivad restaureerimistööd. Kindluse ehitas 1492. aastal Ivan III ning sel on olnud tähtis roll nii Põhja- kui Liivi sõjas.

Kindluse tornidest avaneb suurepärane vaade Narva jõele ja linnale ning tuleb tunnistada, et kontrast Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on märgatav. Kuigi ka Jaanilinna poolel käivad ehitustööd, tõotab Narva jõe äärde rajatav valgustatud promenaad saada piirilinna üheks kauneimaks turismimagnetiks.

Eestist sõidame läbi kahe päevaga. Vene ja Läti külalistele näidatakse Kohtla kaevandusparki, uudistatakse Avinurme puidumeistrite käsitööpoodi, Peipsiveere sibulateed, Palamuse ajaloolist koolimaja ning Ahhaa keskust Tartus. Teisel päeval tutvustatakse Otepää golfiklubi, näidatakse Sangaste lossi ja peatutakse piirilinnas Valgas.

Valga-Valka kak­siklinna staatust on Via Han­seatica marsruudil osatud turismi edendamiseks hästi ära kasutada ning reisilised ei jäta kasutamata võimalust teha üks jalg ühel, teine teisel pool Eesti-Läti piiri moodne selfie ehk pilt endast.

Arhailine käbikuivati

Läti poolel kujuneb esimeseks huvitavaks peatuseks ajaloolise Vijciemsi käbikuivati külastus. Punastest tellistest kolmekorruseline maja ehitati 1895. aastal ning tegutseb tollaste tehniliste süsteemidega siiani, andes kvaliteetseid männiseemneid tervele Lätile. Rohkem kui saja aasta vanuse tehnikaga kogutakse seal käbidest üle 45 miljoni männiseemne aastas.

Kui armastate loodust ja naudite puude kohinat, tasub Valga-Riia maanteelt Vijciemsi sissepõikamine kindlasti ära. Käbikuivati soe ja mõnus männilõhn jääb ninna veel mitmeks tunniks.

Läti vähetuntud turismiatraktsiooniks võib nimetada ka Kanepju hiiglaslikku tammepuud, mis arvatakse olevat 800 aastat vana. Puutüve ümbermõõt on 9,4 meetrit ning selle latv ulatub 17 meetri kõrgusele. Oma hiiglasliku ümbermõõduga hoiab tamm Baltikumis teist kohta. Puu asub Valgast umbes 40 kilomeetri kaugusel ning jääb Streni maakonda.   

Reisi viimane päev viis kõigepealt eestlastele üsna tuntud Valmierasse. Ometi tasub linna ikka ja jälle külastada, sest viimaste aastatega on see veelgi kaunimaks muutunud. Koiva jõel sõidab nüüd jõetramm ning kaks aastat tagasi valmis üle jõe ka uus pilkupüüdev sild. Valmiera lähedale jääb Valmier­muiža, ajalooline mõisakompleks, kus toodetakse ehedat Läti õlut.

Salajane punker

Viimase päeva maiuspalaks kujuneb lõunasöök keskaegses Võnnu ehk Cesise kindluses, kus külalisi võõrustab ordumeister Wolter von Plettenberg isiklikult.

Omamoodi elamuse pakub ka Cesise ja Sigulda vahel jääv Ligantne ülisalajane maa-alune punker, mis rajati tuumasõja kartuses nõukogudeaegsetele parteijuhtidele. Üheksa meetri sügavusel ning ligi kahel tuhandel ruutmeetril laiuvad sajad kabinetid ja ruumid, mis näevad välja täpselt sellised, nagu need olid nõukogude aja lõpus.

Autonoomse elektri-, õhu- ja veepuhastusjaamaga punker oli mõeldud 250 inimesele, kes oleks pidanud maa all vastu pidama kolm kuud. Selle olemasolu ja asukohta teadis nõukogude ajal Lätis vaid väike hulk inimesi. Salajast punkrit mainiti ka 2011. aasta Lonley Planeti väljaandes. Et elamus ikka täielik oleks, saame punkrist lahkudes tuletada meelde gaasimaski pähetõmbamist.    

Reisi viimaseks turismiatraktsiooniks jääb Sigulda legendaarne köisraudtee, mis on seal sõitnud juba 40 aastat. Via Hanseatica marsruudile mahub üle kahesaja vaatamisväärsuse ning majutus- ja söögikoha.

Ajakirjanike reisi rahastati Eesti-Läti-Venemaa piiriülese koostööprogrammi eelarvest.