Priit Pullerits: kasvage suureks!

Priit Pullerits.

FOTO: Sille Annuk

Te tegite ju ka poisi- ja plikapõlves imelikke asju, mis tagantjärele tunduvad lapsikud? Nüüd on küps aeg ülestunnistuseks: me tegime vennaga ennustusvõistlusi, mis tulemusega lõpevad jalgpallimängud NSV Liidu meistrivõistlustel (näiteks: Jerevani Ararat – Lvovi Karpatõ 1:0), ja pidasime suviti omavahel tillukesel platsil turniirisüsteemis ära nii Inglismaa kui Itaalia, nii Saksa- kui Prantsusmaa meistrisarja kõik mängud. Ja kui oli MMi aasta, siis MM-mängud ka. Lühidalt: olin noorena suur jalkasõber.

Käimasolevatel MM-võistlustel püsin aga teleri- ja tugitoolisportlasena visalt nulli peal. Pole vaadanud mitte ühestki mängust ainsatki minutit. Arvasin, et kuulun selle näitaja poolest Eesti ideaalmeeste pingerea tippu (kohe-kohe sellest lähemalt), kuni kuulsin, et ei, liidrigruppi kuuluvad need, kes ei teagi, et parajasti käib jalgpalli MM; et noist veel kõvemad mehed on nood, kes ei tea, et jalgpallis üldse MMi peetakse ja et tippude tipu moodustavad nood, kes pole sellisest spordialast nagu jalgpall üleüldse kuulnudki.

Lihtne on massidega üheskoos amokki joosta – eks ses lihtsuses väljendu ka nõrkuse tunnus – ehk lasta end jalgpalliažiotaažist kaasa kiskuda. Hoopis raskem – aga eks selles väljendu ka tugeva iseloomu tunnus – on üleüldises hulluses arukaks jääda. Sest siis oled enamikust täiesti erinev. Paraku võib loosungiga «Erinevus rikastab!» vehkides ennast üksnes naeruvääristada.

Ent see, kui suudad säilitada jalgpallist arukaotuse äärele veerenud maailmas kaine mõistuse, ei vabasta kodanikukohusest ka teisi inimesi maa peale tagasi tuua. Seda enam, nagu küsis Merle Palmiste TTÜ meeskoori kevadkontserdil «Uni» (nüüd siis eellubatud pingereast) Eva Klemetsi käest: «Milline on sinu ideaalne mees?» Ja Klemets vastas: «Jalgpalli ei mängi, ei vaata.»

Lõpetasin jalgpalli mängimise noorukieas. Jalgpalli ei vaata samuti juba ammu. Mis juhtus, mis muutus? Ei midagi muud, kui kasvasin suureks. Sain täiskasvanuks. Meestega juhtub see hilja, enamasti pärast 40. eluaastat – mis seletab ka jalgpalli MMi jätkuvalt suurt jälgijate hulka Eestis. (Naistele, inimsoo arukamale poolele, on muidugi eriline nöök, et osa mehi, nagu naised isegi teavad, jääb elu lõpuni poisikeseks.)

Võitlus globaalse jalgpallihaiguse vastu paistab muidugi lootusetu. Kas või seepärast, et vastasrinda kuuluvad hiidrikkad suurkorporatsioonid, kes kasutavad jalgpalli oma egoistlike ärihuvide edendamiseks ning matavad sponsorluse viigilehe varjus sadu miljoneid eurosid-dollareid sadade miljonite jalgpalliviirusest nakatunute ja kriitikavõime minetanud lihtsate inimeste ajude ja alateadvuse masseerimiseks, et müüa neile kokakoolat ja hamburgerit.

Või seepärast, et jalgpall, mis veel paar kümnendit tagasi oli vähemasti pealtnäha väärikate meeste ala (Alfredo di Stefano, Johan Cruyff, Franz Beckenbauer ...), on saanud igasuguste ilueedide, nagu Cristiano Ronaldo ja David Beckhami iidoliks tõusmise, samuti kaksikõdedelt grupiseksi anuvate ja andunud fännidele massiseksi pakkuvate pornonäitlejate pealetungi toel osaks kõikevallutavast, vastupandamatust massikultuurist.

Või seepärast, et inimestes mitte üksnes allasurutud kirgi, vaid pahatihti koguni musti ürgtunge vallandav jalgpall pole pelgalt oopium arenenud maailma rahvaile, kes otsivad väljapääsu üha süvenevast murest järjest ebakindlamaks muutuva homse ees – vaid seepärast, et tegelikult on suur osa maailmast üks suur plahvatusohtlik geto, ja mis oleks veel parem võimalus seda getot rahustada, kui pakkuda talle võrdsust, sõprust ja vendlust ülistavate sõnakõlksude («All in One Rhythm», kõlab MMi loosung) varjus odavat, algelist meelelahutust – sähke, taguge palli!

Aga ka sellepärast, et meeletuid masse meelitav jalgpall on ligi tõmmanud loendamatul hulgal isehakanud, aga ka mõne tõsiselt võetava filosoofi, kes hulkade kõne­tamise võimalusest ahvatletuna on võtnud kriitikavabalt ülistada, kuidas jalgpall ei ole lihtsalt elu, vaid on koguni suurem kui elu, ja kuidas selle mõistmine – veel parem: selle oskamine – on justkui lingua franca, meie lõhestunud maailma ainus universaalne sidusaine; vaadates mööda tõsiasjast, et jalgpall on ajaloos sütitanud palju rohkem veriseid konflikte kui ravinud kellegi haavu ning ainus oskus, mida jalgpalli oskamine arendab, on primitiivne, tarbetu oskus palli taga ajada.

Tean, et jään siin vähemusse. Aga parem jääda endale kindlaks, kui olla lapsik.

Selle kommentaari kommenteerimiseks tuleb kommentaar saata otse autori meilile: priit.pullerits@postimees.ee.

Tagasi üles