Martin Pau: puuslike vorpimise ajastu jätkub

Peeter Põllu monument haridusministeeriumi ees.

FOTO: TPM

Tallinna abilinnapea Taavi Aas pidas tarvilikuks levitada pressiteadet Rõugesse püstitatud «Eesti ema» monumendi kiituseks. Ehkki sõnumil oli ka varjamatu poliitiline alltekst (Tallinn andis 100 000 krooni korralikule asjale, mida ei anna võrrelda mingi klaastahvlitest käkerdisega), oli siiski valdav ülistus järjekordsele kunstilisele õnnestumisele.


Miskipärast pole olnud märgata Aasa omaga sarnaseid seisukohavõtte üheltki kunstiasjatundjalt. Ning miskipärast ei õnnestunud samba püstitajal Hans Sissasel suruda seda Võru linna avalikku ruumi, vaid tuli leppida erakinnistuga Rõuges.

Viimast arvestades võikski siinkohal lõpetada, sest põhimõtteliselt peaks eramaal sündiv olema eraasi. Aga ma ei saa kahetsemata jätta, et südamlikust ideest teha kummardus neile, kes on meid sünnitanud, kaitsnud ja hellitanud, ei vormunud esteetiline taies, vaid järjekordne puuslik, milletaolisi on kippunud Eestisse viimastel aastatel lisanduma kahetsusväärselt palju.

«Päris õudne,» tunnistas minu abikaasa, kolme lapse ema, kui «Eesti ema» nägi. Monument, mis sai selline väidetavalt põhjusel, et rahvas abstraktset kunsti ei toeta ning on valmis annetama vaid realistliku samba heaks, on realismist kaugel. Kas olete näinud ema, kes oma lapsi nõndaviisi õlule tõstaks? Emad kannavad lapsi puusal, kõhul, seljas või tõstavad kukile.

Siiski pean end kohe parandama. Selles mõttes on Rõuge monument üsna realistlik, et kaksikud graniitema õlgadel näivad olevat hirmust kanged – ema, emake, miks sa meiega sedasi teed, me ju kohe kukume!

Veelgi kahetsusväärsem, et vaimuvaeste, vormilt küll inimesega sarnanevate, kuid ometi ebaloomulike ja peaaegu igasuguse kunstilise ambitsioonita puuslike püstitamine on läinud viimaseil aastail läbi ka avalikus ruumis.

Tartus haridus- ja teadusministeeriumi ees seisab soolasammas, mis kujutab Eesti Vabariigi esimest haridusministrit Peeter Põldu. Ainus leidlik detail monumendi juures on raamatukujuline tühimik mehe südame kohal, mille tähendusest muidugi keegi ilma tõlketa aru ei saa.

Kuigi haridusministeerium ei korraldanud Põllu monumendi parima idee saamiseks avalikku konkurssi, vaid kutsus osalema kolm skulptorit, leidus selleski ahtas valikus töö, mille peal puhanuks iga pargis jalutaja silm. See kujutas purskkaevu või pingi serval istuvat isa, jõnglane süles. Teadupärast oli Peeter Põllul 11 last.

Viljandit jälle on õnnistatud kindral Johan Laidoneri ratsamonumendiga, mille kohta võiks retooriliselt küsida, kas meil peab üldse olema ratsamonument, kui me ei suuda leida kujurit, kes suudaks selle vormistada kindralit ja hobust naeruvääristamata. Minge vaadake Helsingis kas või Mannerheimi ratsamonumenti ja te mõistate, millest jutt. See ei ole puust inimene puust looma seljas nagu Viljandi oma.

Aga mis siis puuslike vastu aitaks? Esiteks korralikud, soovitatavalt rahvusvahelised konkursid. Teiseks peaksid kavandeid hindama asjatundjad, mitte fanaatikud ja poliitikud. Kuni skulptuuridega viiakse ellu kinnisideid ega taotleta esteetilisust, jätkub keskpärasuse või millegi veel hullema võidukäik.

Tagasi üles