Jüri Kõre: hindamatu miljöö

Jüri Kõre.

FOTO: Pm

Milline meeldiv miljöö! Sellist ütlust võib kuulda mitmesugustes olukordades. Enamasti hinnatakse niimoodi kena, mõnusat, originaalset kohta. Sotsioloogidele on sotsiaalne miljöö oluline uurimisobjekt, selle mõistega seotakse niisugused nähtused nagu ühiskondlik positsioon, eluviis, elukoht jms.


Eesti igapäevaelus «vaatab miljöö vastu» eelkõige linnas. Maaelanik ütleb ju: mis kena koht! Eestis on 68 miljööväärtuslikku hoonestusala. Neist 14 Tallinnas ja 13 Tartus. Miljööväärtuslik piirkond tähendab kvaliteeti ja terviklikkust – planeerimise, korrashoiu ja toimiva kogukonna mõttes. Ala elanikule kehtivad ehituse või remondi korral tavalisest rangemad reeglid. Müügi korral on kinnisvaralt võimalik teenida kasumit ja see tingib keskmisest kõrgema maamaksu.

Aga ega nendes piirkondades ole tehingud väga sagedased. Seega on miljööväärtus pigem väärtus üldiselt, väärtus kogukonna jaoks. Iga selline asum lisab oma aktsendi asula omapärale, aitab luua linlikuks eluviisiks vajalikku mitmekesisust.

Sotsiaalne miljöö

Nagu öeldud, on Tartu kolmeteistkümne miljööväärtusliku hoonestusalaga ilma kahtluseta Eestis elukeskkonna edendajate esirinnas. Koos vanalinna muinsuskaitsealaga moodustavad väärtuslikuks kuulutatud piirkonnad suure osa ajaloolisest linna territooriumist.

Viimastel kuudel on miljöö teema pälvinud tartlaste tähelepanu eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seoses Lina tänava haiglakvartali rekonstrueerimise plaaniga ja teiseks seoses uute miljööalade loomise ettepanekuga.  

10. märtsil arutas miljööalade loomist volikogu arengu- ja planeerimiskomisjon. Asja peeti nii tähtsaks, et teema põhjalikumaks aruteluks lubati kokku kutsuda eraldi komisjoni istung. Enne tähtsaid koosolekuid-otsuseid tasuks veel arutada, mida see müstiline miljööväärtuslikkus ikka tähendab ja kuidas sellest kasu saada.

Ehitushoolde spetsialist Lea Täheväli Stroh ütles 28. veebruari Tartu Postimehes, et mingeid erilisi alasid polegi vaja moodustada, tuleb säilitada inimeste loodud kultuuri ja hoida keskkond elamisväärsena.

Paraku on mõlemad tema väljapakutud mõisted üsnagi laialt mõistetavad. Ja kuna linnaplaneerimises tekib alatasa vastuolusid, siis on need mõisted ilma selgelt defineerimata halvasti kasutatavad.

Artikli kommentaaridest tundub, et arvamuse avaldajad ei taba ülepeakaela kirjutaja mõtet. Nimelt seda, et Lina kvartali puhul on tegemist sotsiaalse miljööga. Kas kvartali hooned restaureeritakse, asendatakse vanade hoonete koopiatega või uute originaalidega, on mõnevõrra teisejärguline. Arendusprojekt oma üldsuunitlusega hävitab miljöö igal juhul!

Kehtestada elustiili?

Praegused elukeskkonnana väärtuslikud alad on algse ilme saanud erinevatel tingimustel. Ühed, näiteks Karlova ja Tähtvere, on valdavalt korterelamute piirkonnad. Samas erinesid need kihid ja grupid, kes ühes või teises linnaosas korterit omasid või üürisid. See tingis elanike erineva eluviisi ja lõpptulemusena kogu linnaosa õhustiku.

Kas me tahame Karlova teemaplaneeringuga omaaegset aguliõhustikku taastada? Vaevalt küll. Tuleb silmas pidada, et sellise eluviisi armastajaid pole lõputult palju. Pealegi paigutub samasse nišši Supilinn.

Üks, kaks, kolm kahekorruselist Karlova puukuuri võib kaugemalt tulnule olla kena vaadata, aga kui seal elavale inimesele on hoopis vajalikum parkimiskoht vms, siis ega see puukuur kaua püsi. Planeeringuliste ettekirjutustega ei saa elustiili kehtestada!

Sama võib öelda Ida-Euroopas esimese aedlinnana rajatud Tammelinna kohta. Näiliselt meenutavad nüüdsed planeerimistingimused 1926. aastast pärit üsna ranget Tammelinna ehitusmäärust. Ometi ei tekkinud toona suhteliselt harmooniline linnaosa mitte ainult ja peamiselt ehitusmääruse ettekirjutuste tulemusena, vaid kokku said elanike soov teatud eluviisi järgida ja Tartu soov sellise eluviisiga inimesi linnakodanike hulgas näha. Kui see soovide kooskõla kaob, siis kaob ka tegude kooskõla.

Tänapäeva linnakodanike elustiilid on mitmekesisemad kui 1920.–1930. aastate inimeste omad. Rakendades omaaegsetega sarnaseid piiranguid, tekitame arvukalt konflikte.

Ei maksa lasta end eksitada küsitluste tulemustest, kus elukohana hinnatud linnaosade esikolmikus on järjekindlalt Tammelinn, Tähtvere ja Veeriku. Ega see tulemus tähenda, et vastajad tahaksid seal elada naabritega ühtmoodi majas ühesugust elu.

Hindame ka Arhitektide tänava miljööväärtuslikuks kuulutamise plaani. Tuntud nõukogudeaegsed arhitektid kavandasid sinna elamud kui üksikobjektid, mitte kui ansambli. Selle eklektika põlistamise ainus mõte tundub olevat lugupidamisavaldus arhitektidele. Aga nimetada seda ala miljööalaks tundub küll pisikese ülepingutusena!

Mitte kui väikevenda

Miljööväärtuslikul alal seigeldes leiab ikka midagi, mida seal reeglite järgi ei tohiks olla, kuid mis ei karju, aga samas ka mõndagi, mis on lubatud, kuid ei näe kena välja. Näiteks odavad plastmassist aknaraamid või kallid sepisaiad. Ja veider, et stiililt naabermajadega sobivad (illegaalsed) aknaraamid võivad jätta isegi parema mulje kallitest (legaalsetest) sepistest.

Ettekirjutustega ei saa rumalust ja maitsetust välistada, küll aga võib kärpida nutikat initsiatiivi. Tihti – mitte küll alati – rikub miljööväärtusliku ala ilme mitte eraomanik, vaid korratu avalik ruum, näiteks tänav.
Rumal oleks öelda, et miljöö ei vääri hoidmist. Vastupidi, miljöö on suur väärtus. Nii sellele, kes selles otse elab, kui ka sellele, kes miljööd kõrvalt naudib. Kuid miljööd tuleks käsitleda tänapäevaselt, mitte kui muinsuskaitse väiksemat venda.

Tagasi üles