Vikat, see muistne tööriist, koosneb küll kahest põhilisest osast, varrest ja terast, kuid neidki on mitmeid erinevaid. Poest saab osta metallist painutatud varrega Rootsist pärit moodsaid mudeleid – need ei kõlba kummagi meistrimehe arvates kuhugi. Kõige õigem vars on ikka kooritud kuusepuust.
Terasidki on erinevaid. Kõige hullemad on nõukogude ajal masstootmises olnud plekist terad. Praegu müüdavatest pidavat head minekut näitama Austria lõikurid, Poola teralised käivat kah.
Niidul esimesi lõikeid tehes selgus, et ka tehnika on Rosenvaldil ja Jagomäel erinev. Esimene neist kasutas veidi järsemat tõmmet, teine niitja liigutas vikatit sujuvamalt ja laiema kaarega. Mõlemat tõmmet ise järele proovides selgus kiirelt, et tehnika on küll maitse asi, kuid vilumuseks ja puhtaks lõikeks kulub aega ja vaeva. Samuti õpetasid mehed, et liigutada tuleb keha, mitte käsi.
«Nii tore vaadata, et keegi veel vikatiga ka niidab,» hõikas mööduv naeratav naisterahvas jalgrattal. Temaga koos sõitnud mees soovis mehelikult ja konkreetselt: «Jõudu, heinalised!» Soojad tervitused panid kohe vikati kiiremini vuhisema.
Mõne aja pärast võrdlesin oma tööd kõrvalniitjaga. Erinevus oli piinlik. Kogenuma mehe platsilt oleks kui muruniiduk üle käinud, lõige oli ühtlane ja madal. Minu esimene «šedööver» meenutas pigem «Whistleri ema» õlimaali pärast Mr Beani täiendusi.
«Näe, teevad heina nagu vanad eestlased,» hõikas üks mööduv poisiklutt teisele. Mõtlesin endamisi, et vaevalt maarahvas nii kehva tööd tegid. Kuid virisemiseks pole talgutel kohta. Harjutamiseks neid ju korraldataksegi. Pärast mõnetunnist treenimist ja erinevate tehnikate katsetamist hakkasid ka algajate tõmbed ilmet võtma.