Läki trenni, vikatiga!

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niitjate vahemaa peab olema vähemalt kolm meetrit, et töö oleks ohutu.
Niitjate vahemaa peab olema vähemalt kolm meetrit, et töö oleks ohutu. Foto: Otti Eylandt

Veel mõni põlvkond tagasi veetsid eestlased südasuve puisniidul vikatiga heina niites. Iga õige poiss ja tüdruk, noor või vana, linnast või maalt, oskas hoida vikatit käes õiges asendis, rääkimata headest töövõtetest, pinnimisest või luiskamisest. Ajal on olnud vahepeal nõnda kiire, et see kunst on kadumas igavikku. Või siiski?

Alates sellest kolmapäevast saab Tartus Eestimaa looduse fondi (ELF) eestvedamisel harjutada seda igipõlist tööd. Õpipoisse juhendavad kogenumad meistrid, kes näitavad täpselt, kuidas ja mismoodi peab tegema. Isegi vikat antakse, tule ainult kohale.

Lapsepõlves küll maal kasvanud reporter, kuid nüüd juba ammuseks rikutud linnainimene, võttis ka vikatil varrest ja proovis koos teiste talgulistega, kui raske see käsitsi niitmine õigupoolest ikka on. Samuti püüdsime üheskoos mõista, mis on selles siis nii valesti, et nüüd teevad seda tööd traktorid.

ELFi talgukorraldaja Siim Kuresoo rääkis õpihimulistele heinalistele sissejuhatavas kõnes, kuidas ta eelmine aasta heinateo jaoks läks Tartu poodidesse hangusid otsima ning avastas endalegi üllatusena, et neid ei müüdagi enam kuskil. Üks talguline teadis siiski rääkida, et turul pidi keegi vanem härra veel neid müüma. Kure-soo oli ikkagi veendunud, et see on halb märk sellest, kuidas eestlastele väga oluline kultuuriosa on hääbumas. «Hangu ei saa ka enam poest osta,» imestas ta.

Avastamisrohke tööriist

Enne kui vikatitega seltskond lodu peale lahti lasti, tegi meistrimees Avo Rosenvald meile selgeks põhitõed. Natuke hiljem liitus temaga ka lodjaseltsi juht Priit Jagomägi. Selgus, et erinevate koolitustega meestel on mõlemal isemoodi õpetused ja töönipid.

Nii nagu on eesti keeles eri kandis isepäised väljendid ja murrakud, pakuvad avastamisrõõmu ka vikati eripärad üle Eesti. Vikati vars ja teritamisstiilid erinevad alates Saaremaast lõpetades Lõuna-Eestiga. Ühes kandis on vikatil kaks käepidet, teises üks. Ühed mehed hoiavad luisku serviti, teised lapiti.

Vikat, see muistne tööriist, koosneb küll kahest põhilisest osast, varrest ja terast, kuid neidki on mitmeid erinevaid. Poest saab osta metallist painutatud varrega Rootsist pärit moodsaid mudeleid – need ei kõlba kummagi meistrimehe arvates kuhugi. Kõige õigem vars on ikka kooritud kuusepuust.

Terasidki on erinevaid. Kõige hullemad on nõukogude ajal masstootmises olnud plekist terad. Praegu müüdavatest pidavat head minekut näitama Austria lõikurid, Poola teralised käivat kah.

Järsult või sujuvalt?

Niidul esimesi lõikeid tehes selgus, et ka tehnika on Rosenvaldil ja Jagomäel erinev. Esimene neist kasutas veidi järsemat tõmmet, teine niitja liigutas vikatit sujuvamalt ja laiema kaarega. Mõlemat tõmmet ise järele proovides selgus kiirelt, et tehnika on küll maitse asi, kuid vilumuseks ja puhtaks lõikeks kulub aega ja vaeva. Samuti õpetasid mehed, et liigutada tuleb keha, mitte käsi.

«Nii tore vaadata, et keegi veel vikatiga ka niidab,» hõikas mööduv naeratav naisterahvas jalgrattal. Temaga koos sõitnud mees soovis mehelikult ja konkreetselt: «Jõudu, heinalised!» Soojad tervitused panid kohe vikati kiiremini vuhisema.

Mõne aja pärast võrdlesin oma tööd kõrvalniitjaga. Erinevus oli piinlik. Kogenuma mehe platsilt oleks kui muruniiduk üle käinud, lõige oli ühtlane ja madal. Minu esimene «šedööver» meenutas pigem «Whistleri ema» õlimaali pärast Mr Beani täiendusi.

«Näe, teevad heina nagu vanad eestlased,» hõikas üks mööduv poisiklutt teisele. Mõtlesin endamisi, et vaevalt maarahvas nii kehva tööd tegid. Kuid virisemiseks pole talgutel kohta. Harjutamiseks neid ju korraldataksegi. Pärast mõnetunnist treenimist ja erinevate tehnikate katsetamist hakkasid ka algajate tõmbed ilmet võtma.

Hiljem saunalaval jõudsime järelduseni, et masinaga saab küll kiiremini, kuid vikatiga niitmine viib justkui ajast tagasi ja aitab jõuda lähemale tolle ajastu vaimule ja tunnetusele. Suurepärase enesetunde saab kauba peale.

- - -

Miks on lehe ülaosas kirjas, et vikatiga heinaniitmine teeb meistriks? Siim Kuresoo teadis rääkida põneva seiga Venemaa murdmaasuusataja Vjatšeslav Vedenini kohta, kes olevat käinud seitsmekümnendatel suviti treeningutel Otepääl. Põhitreeningu kõrvalt olevat ta abistanud kohalikke talumehi just heinaniitmisel.

Varahommikune vikatiga vihtumine olnud tema üks lemmikuid. Vedeninist sai maailmameister ja olümpiavõitja.


Niitmistrennid

• Treeningud Tartus kolmapäeviti kell 18.

• Järgmine treening 25. juunil lodjakoja juures. Edaspidi niidetakse Raadil.

• Pärast trenni saab lõõgastuda saunalaval.

• Treeningute eesmärk on ette valmistada heinaliste oskusi 17.–20. juulil peetavaks ELFi talgute suvekooliks Nedremal Pärnumaal.

• Täpsem info: talgud.ee/talgud/2014/kasitsi-heinaniitmise-trennid-tartus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles