Marika Tuus: seadus võimuerakondade rahastajatele

Marika Tuus: «Mida kallim monopoolne hind, seda kasulikum valitsusele.» Foto: Peeter Langivits

Eestimaa lühikese suve kõige päikesepaistelisematel päevadel pole ehk kõige parem aeg rääkida talvistest suurtest toasooja arvetest ja kommunaalkuludest.

 Ent palju räägitud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusest ootavad inimesed nii mõndagi. Kahjuks tuleb tõdeda, et seaduse tähtsaimaks osaks jäigi vaid paljulubav, kuid tarbijaid eksitav pealkiri.

Ka president Toomas Hendrik Ilves tõdes, et monopolide seadus ei anna sellisel kujul hinnatõusu eest kaitset ja jättis selle välja kuulutamata. Pealegi läheb seadus vastuollu põhiseadusega.

Sponsorite võitlus

Reformierakond tegi ettepaneku seaduseelnõust välja hääletada paragrahv, mis seab vee-ettevõtja tulukuse määrale piirangu. Võib kindlalt väita, et vastav tellimus tuli väljastpoolt riigikogu. Samas teame, et pea kõikides Euroopa ja  arenenud maailma riikides on levinud printsiip seada monopolide kasumi suurusele piirid.

Seadus ütleb küll, et ettevõtja peab piirhinna konkurentsiametiga kooskõlastama, ent konkurentsiameti hinnakujunduse kontrolli kas või näiteks elektri puhul oleme juba näinud. Korduva elektri hinna kasvu kõrval on oluliselt tõusnud ka võrguteenuse ehk elektri koju toimetamise hind.

Samuti võeti Eesti Energiast möödunud aastal välja ligi 1,4 miljardit krooni dividende –  meie kõigi ühist raha. Ja ikka konkurentsiameti heakskiidul.

Samas on konkurentsiamet tunnistanud – nii arvavad ka väikesed vee-ettevõtted ja omavalitsuste liidu esindajad –, et seaduse rakendudes võivad väikeasulates väikefirmadel hinnad koguni tõusta.

Juba siis, kui see eelnõu menetluseks sisse anti, ütlesid paljud, et erinevatest seadustest kokku klopsitud populistlik eelnõu ei lahenda ühtegi probleemi.

Kõige suurema tõenäosusega on tegu mitte niivõrd kahe paremerakonna, kuivõrd just nende erakondade toetajate ja sponsorite omavahelise võitlusega, mida siis valitsuserakondade kätega ellu viiakse. See, mis on parem riigile, omavalitsustele ja Eesti inimestele, jäigi tegemata.

Ent sooja, vee ja elektri hind on viimasel ajal ohtralt kerkinud valdavalt ka sellepärast, et riik on teenustele peale pannud kõvad maksud.

Suured riigimaksud

Meenutame, et 2007. aasta juulist tõusis soojuse käibemaksumäär 5 protsendilt 18 protsendile. Otsus ise võeti vastu juba 2003. aasta 10. detsembril Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu valitsuse poolt nelja aasta võrra ette.

Peale eraisikute puudutas tollane otsus ka elamu- ja korteriühistuid, kirikuid ja kogudusi ning riigi- ja kohalikest eelarvetest rahastatavaid asutusi.

Mullu kergitas valitsus koos roheliste häältega toasooja käibemaksumäära veel kaks protsenti. Vähe sellest. 1. jaanuarist 2008 panid valitsusliitlased roheliste toetusel aktsiisi peale ka maagaasile – 157 krooni 1000 m3 pealt – ja juulis 2009 tõsteti maagaasi aktsiisi 367 kroonile 1000 m3 kohta, mis ületab Euroopa Liidu alammäära 2,4 korda.

Toon näite ühest Eestimaa linnast: jaanuaris 2007 oli korteri küttearve 777 krooni, aasta hiljem 1127, aastal 2009 juba 1552 krooni ja tänavu 1800 krooni. Nii et keskküttega korteri toasooja arve on mõne ajaga tõusnud keskeltläbi kaks ja pool korda.

Et kütte hinnad on talumatult kõrged esmalt just kaudsete maksude tõstmise tõttu, algatas riigikogu keskfraktsioon märtsis toasooja käibemaksumäära 20 protsendilt 9 protsendile langetamise eelnõu.

Saalis olid küll tulised vaidlused, kuid 52 Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Eestimaa Roheliste saadikut hääletasid eelnõu menetlusest välja.

Rahanduskomisjoni esimees, reformierakondlane Taavi Rõivas soovitas vastuargumendina kodude renoveerimist, mis andvat märgatavat energiasäästu. Samas teame, kui kulukad need tööd on.

Olukorras, kus meil on juba 51 000 üle aasta tööta olnud inimese, kes peavad hakkama saama vaid tuhandekroonise toimetulekutoetusega, ei tule see kõne allagi. Ükski pank ei annaks neile ka laenu. Ometi teame, et keskküte pole kortermaja elanikele vaba valik, vaid sundus.

Euroopa nõudest kallim

On silmakirjalik, kuidas kolleegid Res Publicast tegutsevad riigi rahaga Eesti Omanike Keskliidu nime all ja võitlevad «parema soojusenergia» eest, samas teise käega soojuse hinda teadlikult tõstes!  Ametikaaslased Reformierakonnast annavad välja pressiteateid, kuis nad otsivad rahvale võimalikult odavat elektrit ja toasooja, ning ühes telereklaamis lubati lausa poole väiksemaid küttearveid.

Just töötud ja madalapalgalised, kes pole midagi võitnud tulumaksu alandamisest, on pidanud hakkama mitu korda rohkem maksma aktsiiside, käibemaksu ja riigilõivude tõstmise tõttu.

Mootorkütuse ja elektri aktsiisi on selle valitsuse ajal tõstetud kolm korda: kohe pärast Andrus Ansipi valitsuse moodustamist ja lausa kaks korda eelmisel aastal. Nii on elektriaktsiis kodutarbijale praegu viis ja äritarbijale üheksa korda kallim kui Euroopas nõutud miinimummäär.

Elektrile on juurde tulnud ka taastuvenergia tasu ja jaotusvõrkude maksu tõus. Rohelised tahtsid aga elektri hinda veelgi tõsta.

Ent laiemalt võttes on olnud aastatepikkuse järjekindla hinnatõusu taga ikkagi IRLi  ja Reformierakonna pikaajaline poliitika infrastruktuuriettevõtete erastamise suunas.

Omaaegse kolmikliidu peaministrina võitles Mart Laar Eesti Energia ja Eesti Raudtee erastamise eest, ka toona koalitsioonis Reformierakonnaga.

Tallinnas võimul olles erastasid need kaks erakonda Tallinna Vee enamusosaluse, samuti võitlesid nad  Estonian Airi erastamise eest, mida nad nüüd koos ka tagasi ostavad.

Kiiresti tehtud ja nüüd riigikokku tagasi tuleva monopolide seadusega tahetakse taas omavalitsuste õigusi vähendada: nimelt kaotaksid omavalitsuse määratud veeteenuse hinnad 15. juulist  kehtivuse ja vee-ettevõtja peab ise hinna kehtestama. See aga võib kaasa tuua hindade kontrollimatu tõusu.