Signe Ivask: märka inimest!

Tartu Postimehe suvereporter Signe Ivask. Foto: Andres Ehreinpreis

Kraavipervel magab kodutuna näiv mees: tema nägu on määrdunud ning rõivad päevinäinud. Otsekohe jookseb peast läbi mõte, et ju on tegemist joodikuga, kes järjekordset peatäit välja magab. Aga kui ta pole joodik?

Muidugi on keeruline mõistatada, et kes ta siis olla võiks. Tuttavad rääkisid mulle mõni päev tagasi lugu, kuidas nende vanaisa läks Tartus kodu lähedale poodi, kuid õhtul enam koju ei tulnud. Järgmisel päeval leidis otsima palutud politsei ta kraavipervel uinakut tegemas.

Tuttavad naersid pärast, et tukastav vanaisa nägi välja nagu kodutu, kes napsivõtust puhkab (kõnekeeli pomps).

Üle tee veereb rularatastel poiss, käes suur kilekott. Rula ratta alla jääb kivi ning poiss kukub käe veriseks. Tema jõuvarudest jääb väheks, et ennast püsti ajada, maas lebades suudab ta vaid abitul pilgul ringi vaadata.

Poisi nägu muutub üha kaamemaks ning veri on määrinud juba tema püksid ja T-särgi. Autod aga muudkui vuhisevad ja vuhisevad mööda. Mõistagi on mõnel tulivalu kiire tööle, teisel on sünnitav naine vaja haiglasse viia, kolmas lihtsalt ei taha järjekordse rumala noorega (lisaks veel rulatajaga) kokku puutuda (ja kes teab, mida ta veel tarbinud on!). Aga kui poisil on midagi tõsisemat viga? Käe-luumurd, peapõrutus, verekaotus? Ikka on ükskõik?

Aga kui teepervel magaja on teie mälukaotuse all kannatav abikaasa, kes on kaduma läinud, ning rulaga kukkunud poiss teie enda poeg... kuidas suhtuksite möödakihutanud autojuhtidesse ja ükskõiksetesse jalakäijatesse siis?