Katse elustab rauaaega

Rauaaegne rehetuba. Muinasmaja kohta leiab teavet www.muinasmaja.edicypages.com. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Rauaaja inimesed pidid sooja ja kõhutäie saamiseks tegema ilmselt palju rohkem tööd kui tänapäeva inimene, kuid me ei tea, kuidas elu kahe tuhande aasta eest tegelikult tundus. 

Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrant Viire Pajuste viib magistritöö tarvis läbi eksperimendi, et saada teada, kuidas rauaaja inimesed endale ulualuse ehitasid ja kuidas seal elada oli.

Juuli alguses hakkab Rõuge linnamäele kerkima rauaaegne rõhtpalkmaja, mille ehitamisel kasutatakse rauaaja kirveste eeskujul tehtud kirveid. Südatalvel seisab ees katse teine pool – elamine nädal aega rauaaja elutingimustes.

Liimeister esimene

Pajuste magistritööl on mitu tahku: maja ehitamine, selles elamine ja arheoloogia populariseerimine ehk eksperimendi kajastamine.

Praeguseks on seinapalkide tarvis kooritud kuus tihumeetrit männipuid. Pärimuse järgi peaks majaehituseks okaspuu maha võtma talvel noore kuu ajal. Nii pidavat puit kauem säilima. Seejärel peaksid palgid kaks aastat kuivama.

Pajuste nii kaua ootama ei hakanud, sest magistrantuur saaks enne otsa. Pealegi kui vanasti maja maha põles, ei hakatud kahte aastat puitu kuivatama, vaid ehitati ikka toorestest palkidest, nentis Pajuste.

Palkide koorimisel märkisid selles osalenud üles, milliste tänapäevaste vahenditega on kõige tõhusam tööd teha. Koorimisrauaga kulus ühe palgi koorimiseks 30–35 minutit, liimeistriga veidi üle 35 minuti, kirvega aga 40–45 minutit.

Kõige tõhusamaks osutus siiski liimeister, sest sellega koorides said töötegija keha mõlemad pooled võrdselt koormust. Nii väsis keha kõige vähem ja töötempo püsis ühtlasena pikka aega.

Maja saab endale kisklaudkatuse. Kisklauda tehakse nii, et palgi sisse lüüakse lõhe ja kiilude lisamisega kisutakse sellest lauad, mitte ei lõigata. Kahe kisklauakihi vahele läheb vooderduseks kasetohtu.

Hoones on ka küttekolle, mis annab sooja ja aitab toidul valmida. Kolle asub ukse lähedal, et oleks hõlpsam suitsu välja lasta, sest korstnat majal pole. Teada on ka, et rauaaegsetel hoonetel oli küttekeha enamasti maja tagumises nurgas ning suitsu väljalaskmiseks olid vastavad avad.

Kuidas maja sooja peab?

Et teada saada, kuidas on sellises majas elada, läheb tuleva aasta veebruarikuus majakesse nädalaks viis inimest. Ehitises pole vett, tänapäevast küttesüsteemi ega tualetti. Viimase kasutamise võimalus on siiski lähedal asuvas infopunktis, seega näpistava külma käes põõsaalust otsida pole tarvis. «Augul» käimist ei võimaldaks nii avalikus kohas nagu Rõuge linnamägi ka tänapäevased kombed ja nõuded.

Küll aga peavad katses osalejad ise hankima toidu tegemiseks ja pesemiseks tarviliku vee, saama kõhu täis kanadest, kellega ühist ulualust jagatakse, ja jahvatama ise jahvekivil viljast jahu. Eksperimenteerijad saavad magada karusnahkadel ning kanda ajastukohast linast ja villast rõivastust.

Huvitav on näha, mida teevad tänapäeva inimesed 30-ruutmeetrises majas koldetule valgel, kui pole internetti, telerit ega raamatuid.

Saamaks teada, kuidas sambla ja saviga soojustatud hoone sooja ja tuult peab, mõõdetakse selles pidevalt temperatuuri ja niiskust. Jälgimaks, millega inimesed oma aega sisustavad, on plaanis hoonesse panna veebikaamera.

Talvise tõsielusarja laadis katse tarvis on viis vabatahtlikku olemas, suvise ehituse juurde ootab Pajuste appi aga veel neid, kes rasket tööd ei karda. Ehitusel peaks kogu aeg töötama 15 inimest, nii saaks hoone valmis kuu ajaga.  

Mida eksperimendist oodata võiks? Tõenäoliselt olid rauaaja inimesed stressivabamad kui tänapäeval – neil ei olnud kuhugi kiiret, oletab Pajuste. Ent rauaaja inimesed pidid ilmselt tublisti rohkem füüsilist tööd tegema.

«Huvitav oleks teada, kas tänapäeva inimene hakkab end neis tingimustes stressivabamalt tundma või on tulemus vastupidine ja osalejad väljuvad eksperimendist sooviga mitte kunagi enam sellist kogemust saada,» märkis Pajuste.


Eksperimentaalarheoloogia

Eksperimentaalarheoloogia aitab arheoloogidel mõista, kas seniseid tõlgendusi ja järeldusi, milleni on jõutud, võib tõesteks pidada.

Eksperimendi korras on proovitud taastoota vana keraamikat ja sulatada soomaagist rauda, samuti tehtud põletusmatust.

Arheoloogiline eksperiment annab võimaluse jäljendada aastasadade või -tuhandete taguseid tegevusi ning jälgida nende tulemusi-tagajärgi. Näiteks vaadata, kui palju põletusmatusest järele jääb, milline näeb põletusmatuse järel välja lahkunu (tavaliselt kasutatakse lahkunu asemel siga) seljas olnud villane riideese või hauda pandud esemed.  

Taanis Leires alustati 1960. aastatel eksperimenti, kus ehitati vanaaegsed majad sellistena, nagu need võinuks arvatavasti olla. Seejärel süüdati majad põlema ja lasti varemetel pinnase all seista 30 aastat, misjärel need arheoloogilisel meetodil üles kaevati.

Samm-sammult andis see võimaluse võrrelda eksperimendis põlenud hoone varemeid väljakaevamistel leitud muististega. (TPM)