Jüri Kõre: bussijaama sõbrad ja vaenlased

Jüri Kõre

FOTO: Postimees.ee

Tartu praeguse maaliinide bussijaama kohale uue ärihoone kavandamine sai formaalse alguse 14. veebruaril 2013. aastal volikogu otsuse nr 449 vastuvõtmisest. 

Otsus detailplaneeringu algatamise kohta sisaldab paarkümmend punkti, on pikem ja põhjalikum enamikust analoogsetest dokumentidest. Näiliselt loodi eeldus selleks, et «uus ei saa olla halvem kui vana». Nii kõlab triviaalne vastus planeeringu puudujääkidele tähelepanu juhtijatele.

Mälu järgi ei olnud toona arutelu väga kirglik ja probleem ei tundunud ülemäära keeruline. Et praegune bussijaamahoone on ajutine, oli ja on ju üldteada.

Vead ja küsitavused

Järgmised sammud (Plasku-esise platsi ja hoone arhitektuurse pildi ideekonkurss ja planeeringuidee avalikustamine) ei läinud nii ladusalt. Ideekonkurss ei andnud oodatud tulemust ja linna ärikeskuses asuva hoone tulevane ilme on teadmata.  

Esimesel planeeringu arutelul volikogus kostus nii saalis kui ka selle uste taga rohkelt kriitikat. Praegu on kriitika tegijaid rahvaesindajate hulgas vähem kui aasta tagasi. Paraku on  planeeringu vigu ja küsitavusi toonasest hoopis rohkem.

Nii eelmise kui ka praeguse volikogu koosseisu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) fraktsioon ei ole vaidlustanud  planeeringu põhitaotlust, see tähendab väitnud, et Tasku ja bussijaam ei võiks uueneda ja paremaks  muutuda.

Fraktsioon esitas  möödunud aasta 10. oktoobril volikogus ja planeeringu hilisemal avalikul arutelul kolm ettepanekut: 1) bussijaam kui oluline avalik institutsiooni peab olema linnaruumis hästi nähtav;  2) reisijate käsutuses peab praegusega võrreldes olema kaks korda suurem pind; 3) linna kanda saab võtta ainult sellised infrastruktuuri ümberkorralduse (tänavate ehituse)  kulud, mille tõhusus üldise liiklusolukorra parandamise aspektist on kindlalt tõestatud.

Linnavalitsus on tinglikult 0,5 ettepanekut arvestanud ja 2,5 lugenud põhjendamatuks. Sealjuures on huvitav, et kui  IRLi ettepaneku tänavaehituse rahastamise kohta on   linnavalitsus tagasi lükanud, siis kattuva valimisliidu Vabakund soovituse on ta mõistlikuks kuulutanud!

Fraktsioon ei loobu oma seisukohtadest ja on valmis neid kaitsma maavanema ees. Ükski kolmest ettepanekust ei ole kas bussijaama poolt ja ärikeskuse vastu või vastupidi. IRLi  ettepanekud teenivad mõlema poole huve.

Meie ettepanekud ettepanekuteks. Nende, nagu mitmete teistegi üle võib vaielda ning poolt- ja vastuargumente esitada.

Kuid planeeringus oli hulgaliselt tehnilisi vigu (bussiperrooniks mõeldud hoone aluse avause kõrgus, erinevused pindalade arvutustes, manööveralade ja ooteplatvormide mõõdud, ratastoolis reisija bussile pääs jms). Seetõttu ei pooldanud IRL ka planeeringu teistkordsel volikogus arutamisel selle avalikustamisele saatmist.

Kuigi esimese katsega võrreldes oli üht-teist paremaks muutunud, oli ikkagi suur hulk spetsialistitööd tegemata. Seetõttu kõlasid  planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku ajaleheüleskutsed (TPM, 7.4), et linnarahvas keskenduks avalikustamise käigus sellele, kas bussijaam mahub planeeritud kohale ära või mitte, natuke võõrastavalt.

See ei ole teema, mille kohta peaks ettepanekuid tegema tädi Maali või onu Julius. See on arvude ja arvutuste, standardite, prognooside ja põhjenduste pärusmaa. Ja selle töö oleksid  spetsialistid (planeeringuteenistuses või selle tellimusel väljastpoolt) pidanud ära tegema enne arutelu linnarahvaga.

Planeeringu avalikustamise tulemus oli pehmelt öeldes masendav. 46 lehekülge parandusettepanekuid ei pruugi ju olla palju, aga nende seas on suur hulk tehnilisi veaparandusi. Pole kindel, et mõni teadlik või ebaprofessionaalsusest tulenenud eksimus pole märkamata jäänud.

Ettepanekute loetelu algab tallinlasest professionaali Ilmar Pihlaku tähelepanujuhtimisega, et eksitakse linnatänavate rajamise standardi vastu. Ja lõpeb tartlasest hobiplaneerija Kalle Kulboki tõdemusega, et olemasolev bussijaama lahendus ignoreerib tegelikult praegu kehtivat detailplaneeringut! Seda lõiku ei saa lõpetada muud moodi, kui kasutades teist korda sõna masendav!

Tuleb tunnistada, et kaks planeeringu avalikku arutelu olid sisukamad kui kolm volikogu istungit. Teemad ja lähenemisnurgad erinesid ja kasu kodanike kaasamisest on võrreldes volikogu tööga mitmeplaanilisem.

Muude probleemide kõrval tõusid avalikustamisel jõuliselt esiplaanile uue hoone arhitektuuri ja ruumilise mõju teemad. Sellel teemal  tahakski  peatuda kokkuvõtteks.  

Kõik algab planeeringust

Kui vana kaubamaja «langes» ja uus kaubamaja muutus neljast küljest vaadeldavaks, sai selle hoone sobimatusest aru ka kõige arhitektuurikaugem inimene. Karjuvalt koleda tulemuse on tinginud mitte üksi ehitusprojekt, vaid projekt üheskoos planeeringuga.

Planeerimist-ehitamist tundvad inimesed kardavad sama saatust Soola tänavale. Nimelt, et praeguse detailplaneeringu kava järgi ehitatav hoone muudab Soola tänava Plasku-poolse kvartali kujundlikult öeldes tagahooviks.  

Uus kaubamaja on välja tulnud pealeehituse (lisakorruse ehituse) taotlusega. Sellega seoses esitasid planeerimisametnikud tingimuse, et hoone Küüni tänava poolne külg tuleb lisasissepääsude jms abil suuremal määral siduda tänava ja selle eluga. Kust on tulnud see valguskiir, mis varem varju jäänud planeerimis- ja projekteerimisvead  nähtavaks tegi, pole teada.  

Arusaamatu on aga, miks tahetakse kunagi Küüni tänaval tehtud viga jäärapäiselt Soola tänavas korrata.

Õpetaja Lauri soovitus Tootsile, et «kui täit rehkendust ei jõua teha, tee pool» on linnaplaneerimises ja ehituses ohtlik. See rehkendus ju võib, aga ei pruugi jääda paberile, järeltulevate põlvede lõpetada. See mõjutab tõenäoliselt meie elu. Halvemas või paremas suunas.

Tagasi üles