Kasulikku kosmeetikat võib ise teha

Seebi sisse võib kõike panna, siin on lisanditeks savi ja liiv. Foto: Sille Annuk

Kas julgeksite maitsta oma kreemitopsi sisu? Või hoopis näomaski? Tõsi, need on mõeldud nahal kasutamiseks, kuid erilist vahet pole, kas sööd neid sisse või määrid peale – organismi jõuavad nad ju niikuinii.

Inga Silm hakkas umbes viis aastat tagasi ise kodus naturaalset seepi keetma, lapse allergia pärast. Sealt edasi jõudis ta aga huule- ja kehavõiete tegemiseni. «Kui teed seepi, siis on need toorained sul käes,» rääkis Silm.

Esimesed retseptid leidis ta internetist, edasi mõtles ja arendas juba ise. Praegu müüb ta oma tooteid ka teistele.

Silma sõnul ei ole võiete tegemine keerulisem kui šokolaadi sulatamine. Vajalikud õlid ja rasvad tuleb tahkuse järjekorras panna kausiga kuuma vee poti peale sulama, segada ja vormi kallata. Saadud võide omadused sõltuvad sellest, milliseid materjale ja kui palju kasutada.

Taimsed rasvad jagunevad laias laastus tahketeks ja vedelateks. Õlid on need, mille kogusest oleneb salvi pehmus ja imenduvus. «Mina eelistan neid, mis hästi imenduvad ega jäta rasvast kihti.

Näiteks viinamarjaseemne- ja ohakaõli on väga head,» räägib Silm neist õlidest, mis tema naha ja eelistustega hästi sobivad. Ülimalt toitev mandliõli imendub aga eelmistest aeglasemalt.

Tahketel ainetel on erinev sulamistemperatuur, näiteks kookosrasv hakkab vedelduma juba 20–25 kraadi juures, kakaovõi aga umbes inimese kehatemperatuuril.
Loomse päritoluga ainetest kasutatakse puhast mesilasvaha, millel on nahka pehmendav toime.

Silm rääkis aga ka seda, et kodust seepi kasutades ei lähe nahaniisutajaid enam üldse nii palju vaja kui varem.

Seebitegemiseks on vaja kindlasti seebikivi ja rasvasid, lisada võib ka eeterlikke õlisid, ravimtaimi, savi, liiva... Võimalusi on lõputult.

Seebitegu kaua aega ei võta, ainete kokkusegamiseks kulub umbes poolteist tundi ja ööpäev pärast vormivalamist saab selle juba lahti lõigata. Kuid seep vajab ka n-ö küpsemisaega ja kasutada saab seda alles umbes neli nädalat pärast valmistamist.

Seebitegemine ei ole siiski kaugeltki ohutu, nagu Silm ka ise kogemuse kätte sai. «See on nagu autojuhtimisega, et kui oled kolm aastat ära sõitnud, siis lähed väga julgeks,» rääkis Silm, kuidas ta seebikiviga tegeledes kummikindad kätte panemata jättis ja põletada sai.

«See ei ole nagu hape, et kui nahale läheb, siis kohe kõrvetab. Ta on läbipaistev, teda ei näe ja kui nahale läheb, siis hakkad alles mõne aja pärast tundma. Ja need haavad paranevad hirmus kaua.»

Lihtne seebimass

Palju lihtsam (ja ka ohutum) kui seepi algusest peale ise keeta on aga seebitegemisel kasutada glütseriinseebimassi, mida müüakse nii valge kui täiesti läbipaistvana.
Väidetavalt ei ole see nahale küll päris nii hea kui naturaalne seep, kuid seda on palju lihtsam käsitseda. Seebimass tuleb vaid kuumas veevannis või mikrolaineahjus sulatada, lisada sellele soovitud värvi- ja lõhnaained ning valada vormi hanguma. Olenevalt vormi suurusest võtab see aega paarist tunnist ühe ööni.

Värvi- ja lõhnaaineid on olemas sünteetilisi, kuid nende asemel võib kasutada hoopis taimi ja/või eeterlikke õlisid. Läbipaistva seebi sisse saab panna kaunistuseks ka näiteks kas või kunstlilli, mis seebis selgelt näha jäävad.

Mari-Liis Kasemaa sai glütseriinseebipisiku eelmisel sügisel rahvaülikoolis kursusel käies ning peale koolitust tellis vajalikud materjalid kohe ka koju, et sugulastele-tuttavatele ilusad ja hügieenilised jõulukingid teha.

Kasemaa sõnul on ta seepe tehes rõhunud pigem välimusele kui kasulikkusele, kuid glütseriinseebile võib lisada näiteks banaani või kaerahelbeid, et sellele nahka hooldavaid omadusi juurde anda. Toiduaineid lisades peab küll arvesse võtma seda, et seebi säilivusaeg lüheneb.

Väike kosmeetikavabrik

Christina Treier on oma köögis tööle pannud lausa väiksemat sorti kosmeetikavabriku. Ta teeb maske, salve ja vannitarbeid, tulevikuplaanideks on ka juuksehooldusvahendid, kreemid ja kehaõlid.

Nagu Inga Silm nii avastas ka Christina Treier, et tegemisrõõm ja uute asjade katsetamine on palju suurem kui kiirus, millega valmistatud asjad ära kuluvad.
Samuti tunti tema toodete vastu huvi ja veebruaris esimesed vannipommid teinud tütarlaps on tänaseks leidnud oma toodetele kümneid püsivaid huvilisi.

«Süüa need päris ei kõlba,» muigas Treier, kuid ütles, et üritab kasutada ainult hea kvaliteediga materjale. Selle saavutamiseks tellib ta need enamikus välismaalt, kust on võimalik saada sertifikaatidega tooraineid.

Vanad raamatud õpetajaks

Põnevaid retsepte ei leia ainult internetist, hoopis huvitavamaid üllatusi võivad pakkuda juba aastakümneid tagasi kirjutatud raamatud.

Legendaarne kosmeetik Inna Tarmak üllitas naistele omal ajal kaks raamatut, mis kiiresti peaaegu iga naise riiulisse jõudsid.

Tema «Peeglike, peeglike seina peal...» (pildil, 1976, teine trükk 1978) jagab ohtralt retsepte kodus vajalike naha- ja juuk­­sehooldus­­va­­hendite valmistamiseks, samas on seal ka muid nõuandeid ilus olemiseks – võimlemisharjutused, nõuanded söömiseks, näomassaaž jm.

1985 ilmus tema järgmine raamat «Kodune iluravi», mis rõhus looduslike vahendite kasutamisele. Seal on kirjeldatud erinevaid taimi ja nende mõju, õpetatakse valmistama kreeme, salve ja kõiki muid nahahooldusvahendeid vastavalt nahatüübile. Tähelepanuta ei jää ka juuksed-küüned.

Lihtsaid nõuandeid pakub väike kogumik «Taimed kosmeetikas», kus on kasutatud algmaterjalina «Kodust iluravi» ja välisautorite raamatuid.

«Taimed kosmeetikas» annab hulganisti nõuandeid ja kasulikke retsepte, millest suurem osa on ülilihtsad ja toormaterjali saab kätte kas toidupoest või turult.

Näiteks naha pehmendamiseks ja silendamiseks soovitab raamatuke virsikumaski: ühele supilusikatäiele kaerajahule lisada ühe virsiku mahl ja natuke rõõska piima, eemaldada tuleb mask jaheda veega.

Uurida tasub ka pere vanematelt naisliikmetelt, kas nemad on oma kunagised ilunipid ehk mõnda vihikusse kirja pannud või mäletavad, kuidas saadi hakkama siis, kui poes kreemipotsikuid ei müüdud. 

Lihtsaid retsepte kodus proovimiseks

Kurgi ja meega näovesi

• Püreesta keskmise suurusega toores kurk.
• Nõruta mahl, lisa 2 teelusikatäit vedelat mett ja pane steriliseeritud pudelisse.
• Enne kasutamist loksuta. Säilib külmkapis umbes nädala. (C. Treier)

Maasikatega jalakoorija

• Purusta kahvliga 8–10 värsket maasikat, lisa 1 teelusikatäis meresoola ja 2 teelusikatäit külmpressitud oliiviõli.
• Sega põhjalikult ja kasuta kohe. (C. Treier)

Õunamask rasusele nahale

• Supilusikatäis õunamassi segada vahustatud munavalgega ühtlaseks, kanda näole 10-15 minutiks.

• Maha pesta leige veega, loputada jahedaga, millele on lisatud veidi sidruni-, hapukapsa- või tomatimahla. (I. Tarmak, «Kodune iluravi»)

Huulepalsam

• Üks osa meevaha, kaks osa kakaovõid ja kolm osa oliiviõli soojendada veevannil tahkete osiste sulamiseni, kloppida kreemi hangumiseni või kallata kohe topsi.
(I. Tarmak, «Kodune iluravi»)

Kehavõide põhiretsept

• 1 osa kõva taimset rasva (nt kookosrasv, sheavõi vms), 1 osa mesilasvaha, 1 osa taimeõli (nt magusmandli- või aprikoosiseemneõli).

• Kokku piisab 100 g toorainest.

• Sulata kõik ained paksu põhjaga potis. Lõpuks lisa eeterlik õli vastavalt oma soovile.

• Seejärel vala vedel kehavõie vormi/topsi ja lase hanguda. (I. Silm)

Kust saada materjali?

Kehahooldusvahendeid tahaks ju teha küll, aga kust saada materjali? Oliiviõli ja vahel ka kookosrasva saab toidupoest, aga kust saada näiteks palmirasva, mandliõli või seebikivi?

• Kõige lihtsam on vajalikud materjalid osta internetist. Müügiks suurte koguste tegijad tellivad oma varud sageli välismaalt, sest seal on suurem valik ja lõppkokkuvõttes tuleb ka odavam. Ainult endale tegemiseks vajaliku saab kätte ka Eesti internetipoodidest.

• Tartus on ka käsitöötarbeid müüv kauplus Pullover, kust on võimalik osta glütseriinseebimassi, ravimtaimi saab apteegist.

• Internetipoode:

www.avilandra.ee,
www.balscand.ee,
www.hobipunkt.ee.