iDeal kampaania

Heljo Pikhof: naist sunniga sünnitama ei pane

Heljo Pikhof

FOTO: Pm

Euroopa järsult muutunud oludes ei kahtle meist keegi vajaduses tõhustada riigikaitset. Ent mitte vähem tähtis julgeolekuküsimus Eesti riigi jaoks on lapsed. Täpsemalt vähene sündimus – eriti äkiliselt on see kahanenud viimasel kolmel aastal – ja potentsiaalsete lastevanemate väljaränne.

Avarama pilguga inimesed saavad probleemist ka aru. Meelde on tuletatud suure visionääri Lennart Meri veerandsaja aasta tagune rõhuasetus süstemaatilisele rahvastikupoliitikale, et tagada rahva püsimine ja positiivne taastootmine. Jälle kord on üles korjatud teisegi visionääri Rein Taagepera kümnenditagune demograafilise vetsupoti kujund.

Kahe-kolme lapse ideaal

Paraku kahaneb statistikaameti prognoosi järgi praeguste trendide jätkudes Eesti rahvaarv tuleva kolmekümne aastaga 125 000 inimese võrra. Olla või mitte olla rahva ja riigina – selles on küsimus.

Tõsi ta on, naist sunniga sünnitama ei pane. Ometi on päris mitu põlvkonda eesti naisi tahtnud ikka oma perre kahte-kolme last. Ent soovunelmat pole lasknud teoks teha küll sõda, lahku löödud pered ja «meesteta küla», küll tulevikuhirm ja puudus. Ega see kahe-kolme lapse ideaal ole kuhugi kadunud, näitavad viimase aastakümne küsitlused.

Paradoks on selles, et kõigi tahtmiste kiuste ei sünni perre ka mitte esimest last või siis lükatakse lapsesaamise loodusest antud tung edasi määramatusse homsesse.

Miks ometi? On ju Eesti vaba ja elu siin jõukam kui kunagi varem. Ehk leiame ühe vastuse sellele küsimusele meediaski laineid löönud lapse kasvatamise hinna uuringust, mis valmis Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuses.

Võrdluse aluseks on lastega ja lastetud leibkonnad. Lapse peale kulub keskmiselt 280 eurot kuus, eri vanuses erinevalt: pisut üle 400 euro imikueas ning veelgi rohkem 18–19-aastase puhul, vahepeal on vähe lahedam. (Keskmisega on muidugi nii, nagu on, kuid kõige vaesemad, kuni 306-eurose kuusissetulekuga pered leibkonnaliikme kohta, ja kõige rikkamad, üle 4000-eurose kuusissetulekuga ühe pereliikme kohta, jäeti esinduslikust valimist kõrvale, et äärmused pilti sassi ei lööks.)

Sõnaga, lapse 18-aastaseks kasvatamisele läheb kokku 60 480 eurot ehk ligi miljon krooni vanas vääringus. Mitte luksuseluks, vaid lihtsalt selleks, et oleksid tingimused normaalseks äraelamiseks.

Kust võtavad säherduse raha näiteks suurtest linnadest eemal elavad inimesed, kes iga töö, ka miinimumpalga eest tehtava tööga lepivad? Kas nende lapsed ei vajagi normaalseks peetavat elukvaliteeti?

Kõik teisedki pereteemalised küsitlused on näidanud, et pere suurust piiravateks esmasteks teguriteks on noorrahva majanduslik kindlusetus ja kartus, kas ikka suudetakse lapsele anda nüüdisajale kohane haridus.

Tuletagem meelde: ka praegu elab meil vaesuses 44 000 last ja noort. Niisiis on majanduslik arutluskäik pahatihti selleks kaalukeeleks, mis paneb koju soetama elutuid, mitte elusaid asju.

Vajame uut perepoliitikat

Mis siis teha? Riigi, omavalitsuste, kogu ühiskonna suhtumine peaks igati soosima ja soodustama seda, et need, kellel vähegi plaanis lapsi saada, seda ka teeksid.

Tõtt-öelda teame seda ammugi: miks muidu on laste ja perede arengukavas aastani 2020 mustvalgel kirjas, et iga sent, mis me praegu lastesse panustame, toob hiljem küllaga tagasi.

Igati väärt sõnad, tegelikkuses aga lahendame oma Preisi ornungiga teab-mitmenda-järgu probleeme ja kiikame seejuures kõrvale, kas muu Euroopa ikka paneb tähele meie tublidust?

Ülima poliitilise korrektsuse asemel peab meie strateegiliseks sihiks saama laste vaesusest väljatoomine. Et kellelegi ei jääks kahtlust, iga laps on Maarjamaal oodatud ning riik aitab tagada, et lapsed kasvaksid üles inimväärsetes tingimustes, et nad saaksid hea hariduse ja võimaluse arendada oma andeid. Kui tulevikku tõotavat, parteideülest eesmärki on sotsiaaldemokraadid laste vaesuse leevendamises seni ka näinud ja nõudnud.

Uue valitsusliidu perepoliitikakava hakatuseks plaanib riigikogu enne suurt suve vastu võtta riiklike peretoetuste seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muudatused.

Tuleva aasta jaanuaris tõusevad viimaks ometi ka universaalsed lapsetoetused: pere esimesele ja teisele lapsele 45 euroni kuus (see on kümme aastat püsinud muutumatuna 19,18 euro peal) ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 euroni kuus.

Tõsi, kolmelapselisi ja suuremaid peresid on meil kõigist lapsetoetuse saajatest ainult kümnendik ning statistika järgi ei olegi nad kõige rängemas vaesusriskis. Kõige vaevalisemalt tulevad toime hoopis üksikvanemaga leibkonnad.

Et leevendada nende ja kõigi kitsikuses elavate perede eluolu, tõstetakse toimetulekutoetuse arvestamisel laste tarbimiskaal võrdseks pere esimese liikme omaga ehk siis lastega pered hakkavad uuest aastast saama nõksu suuremat toetust.

Lisaks tõusevad ka vajaduspõhised peretoetused, mis praegu on napp 9,59 eurot kuus ühe lapsega perele ja 19,18 eurot kahe ja enama lapsega perele. Vastavalt siis 45 või 90 eurot kuus saab toimetulekutoetust saav pere tulevikus kätte pelgalt avalduse alusel – ilma ülearuse paberimajanduseta.

Tartu sammud hoogsamaks

Jõukamatele omavalitsustele ei käi sugugi üle jõu omaltki poolt lastele õlg alla panna.

Mis Tartut puudutab, siis on mul hea meel, et sotside taotlus maksta õpilasele kooliaasta algul 50-eurost stardiraha sai osaliseltki teoks. Tänavu antakse seda koolitee alustajatele, tulevast aastast esimesse kolme klassi minejatele.

Usun, et järgmised sammud, mis linnavõim laste heaks astub, on tükk maad hoogsamad.

Ka riik peab rahatoetustele lisama uusi teenuseid. Koalitsioonileping näeb ette lasteaedade programmi väljatöötamise, milleks annab kasutada ka euroraha.

Lastega peredele mõeldud meetmeid on ju nii- ja naasuguseid. Kõike, kohe ja korraga ei saa, tuleb pisut rehnutti pidada.

Mõttes on tagada riigi rahastatav alusharidus koolieelse aasta jooksul ning ringiraha kõigile lastele. (Ka eespool viidatud uuringu põhjal kulus perel ehmatavalt palju raha huvihariduse ja üldse lapse arengut toetavate mängude-raamatute-elektroonikaseadmete peale.) Kui koolitoit saab olema noorele gümnaasiumi lõpuni prii, miks siis mitte anda lasteaialapselegi tasuta süüa?

Üks on kindel: ilma uue suhtumiseta lastesse ja perepoliitikasse «liigume loogeldes loojangu poole», nagu veel punaste õhtute aegu luulendas Hando Runnel.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles