Head silmad igatsevad head trenni

Niisugune näeb välja üks tubli, aga arvutitööst väga väsinud silm (suurel pildil), loo autori ehk minu silm. Nägemisteraapia juhendaja Kar­men Johansson alustab kõige lihtsamast katsest. «Jälgi pliiatsit ja liiguta seda ümber oma silmade!» õpetab ta. Juba kahe tiiru järel on minul vesi silmist väljas. Foto: Margus Ansu

Silmad võiksid ju olla nägemiseks, aga näe – ei ole. Neid on vaja palju enamal puhkudel ning isegi siis, kus me ei aima, et meil läheb silmi vaja.

Kõik me oleme kuulnud inimestest, kes kardavad kõrgust. Ja neist, kel läheb autos või bussis sõites süda kergesti pahaks. Või siis inimestest, kellele ei meeldi lugeda ja kes ei õpigi kunagi korralikult lugema või kellel on raskusi loetust arusaamisega. Ja lastest, kes ei armasta pallimängu või kukuvad läbi jalgrattaeksamil.

Nägemisteraapia spetsialist Karmen Johansson ütleb, et kõigi nende hädade üks põhjuseid võib olla silmade halb koostöö, silmade vähene võime vaadata kas sisse- või väljapoole ning silmaläätse puudulik teravustamisvõime.

Silmade treeninguplats

Karmen Johanssoni töökabinet näeb välja nagu võimlemissaal, mille nurgast ei puudu batuut ega bosupall. Laes nööri otsas ripub väike pall ning põrandal on mitmesugused käigurajad, mis on märgitud maaslamava terrassilaua ja ogaliste patjadega.

Seina peal on ka hulk tahvleid tähtede ja numbritega, kuid suur osa neist tahvlitestki on hoopis teistsugused, kui oleme harjunud nägema silmaarsti kabinetis või prillipoes optomet­risti juures.

Karmen Johansson on samuti optometrist ehk inimene, kelle põhiülesanne on nägemise kontrollimine ja vajaduse korral silmadele prillide, kontaktläätsede ja teiste optiliste abivahendite sobitamine. Selles valdkonnas on Johansson töötanud 17 aastat.

Tema tööülesannete hulka on kuulunud aga ka inimeste silmade uurimine siis, kui nad tulevad oma tööandja soovitusel töötervishoiuarsti visiidile. Hiljuti on Johanssoni juures käinud näiteks häirekeskuse töötajad, raamatupidajad, tarkvaraarendajad, ajakirjanikud ja väga paljude teiste erialade esindajad.

«Kaebused on ikka ühed ja samad ning kõik need on seotud silmade liigse koormusega,» ütleb Johansson. «Väsimus, pin­gepeavalud, silmade kipitus, teravustamise probleemid, kahekordne nägemine.»

Karmen Johansson märgib, et juba õpingute ajal tekkis tal huvi nägemistaju ja ortoptika vastu. Ortoptika tegeleb nimelt silmade liikuvuse ja koostöö häiretega, topeltnägemise ja kõõrdsilmsuse probleemidega, samuti ruumilise nägemise ning lihaste tööd peegeldavate uuringute korraldamise ja nõustamisega.

Johansson ütleb, et valdkond, millega tema tegeleb, on kombinatsioon silmade võimlemisest ja füsioteraapiast. Inimesele tähendab see individuaaltreeningut, mil tal palutakse sooritada kõigepealt silmalihaste ja silmaläätse katseid ning seejärel vastavalt vajadusele asuda oma silmi sõna otseses mõttes treenima.

Kui spordiklubis on abivahendeiks stepplauad, hantlid ja kangid, siis silmatrennis on filtrid, optilised läätsed ja prismad ning muidugi kõik see, mis Johanssoni töökabineti nurkadest, põrandalt ja seintelt vastu vaatab.

Karmen Johansson räägib, et kui vanasti öeldi, et silmade võimekust tuleb kontrollida vastavalt vanusele ning et näiteks kahekümneaastastel inimestel pole vaja silmi kontrollimas käia sagedamini kui kord viie aasta tagant, siis nüüdne maailm ja elustiil on hoopis teised.

Nende inimeste hulk, kelle vaateväljas on hommikust õhtuni vaid kitsas piirkond töölaual ja arvutis ning kelle peamised töövahendid on silmad, töötavad need siis tekstifailide, tabelite, graafikute, fotode või joonistega, on kasvanud tohutult suureks.

«Silmade tervise heaks tuleb inimesel teha tänapäeval palju rohkem kui varem, kui ta tahab oma tööülesannetega ka edaspidi hästi hakkama saada,» räägib ta.

Kolm õpetlikku lugu

Ester Lattik on raamatupidaja, keda hakkas üha rohkem häirima see, kuidas ta nägemine kehvemaks muutus ja ta silmad väsisid ning kuidas juba tavaline lambivalguski oli valus vaadata.

Oma tuttava soovitusel läks ta nägemisteraapia spetsialisti juurde. Kui tal paluti lihtne katse teha ja ainiti vaadata pliiatsit, mida nägemistreener tema ninaotsale muudkui lähemale tõi, ehmatas ta ära. Ta ei saanud selle harjutusega hakkama. See oli sedavõrd valus, et ajas silmadest vee välja.

Ester Lattik käis silmatrennis kümme korda ja sai lahti ka pearinglusest, samuti paranes koordinatsioon. Ta kirjeldab vaimustusega harjutust, kui ta ette pandi paberileht nelinurkse kasti ja ringiga. Nägemistreeningu juhendaja asetas nende kahe kujundi vahele pliiatsi. Seda pliiatsit tuli vaadata üksisilmi seni, kuni paberil olev ring muutuks kahekordseks. Seejärel tuli pingutada silmalihaseid viisil, et see teine ring nihkuks kasti ning püsikski seal.

«Kui hea ja kerge tunne oli silmadel juba pärast esimesi treeninguid,» kiidab Ester Lattik ning lisab, et ta püüab kodus ja töö juures lihtsamate harjutuste tegemist jätkata.

«Seda on lihtsalt vaja meeles hoida,» ütleb ta. Näiteks autoroolis valgusfoori taga seistes proovib Lattik vaadata silmanurgast mõlemale poole ning sealjuures pead mitte pöörata.

«Ka mu mõlemad tütred on silmatrennis käinud,» lisab ta. «Mu vanem tütar, kes mängib tennist ja kes oli algul väga skeptiline, hõiskas pärast: «Ema, ma näen nüüd oma vastase nägu!» Niisiis aitab silmalihaste treenimine mitte ainult lähedale-, vaid ka kaugelenägemist parandada.»

Sirli Peterson oli mures oma kümneaastase poja Karli pärast, sest lapse arenguvestlusel selgus, et poiss ei näe tahvlile, kuigi istub esimeses reas. Ka ei meeldinud lapsele tantsutunnid ning tagatipuks kukkus ta jalgrattaeksamil läbi. Tuli välja, et Karli silmade nägemisteravus on väga erinev ja et üks silm püüab kompenseerida teise silma laiska tööd.

Sirli Peterson kirjeldab seepeale kõiki neid harjutusi, mis ta pojal tuli teha kas palli põrgatades ja seinalt numbreid tagurpidi lugedes või hoopis aialipi peal edasi-tagasi kõndides ja raamatust luuletusi deklameerides.

Indrek Ploompuu on tarkvaraarendaja, kes otsustas hiljuti jätkata ülikooliõpinguid. Ta käis ka töötervishoiukontrollis silmi näitamas ja kurtis seal spetsialistile kahekordset nägemist. Ka oli ta märganud, et näiteks loengusaalis, kui midagi ekraanile kuvatakse, kipub ta oma silmi kissitama.

Indrek Ploompuu tunnistab, et ta ei uskunud, et üks silmatreening võib tähendada sellist «tantsimist», aga juba pärast teist või kolmandat korda tundis ta, kui hea oli vaadata ükskõik milliseid silte tänaval.

Rutiinist vabaks

Karmen Johansson selgitab, et suure osa harjutuste eesmärk on parandada silma motoorikat. Et inimese silm õpiks liikuma mitte ainult vasakult paremale, vaid ka paremalt vasakule ning et see suudaks haarata mitte ainult tähte ennast, vaid ka tähtede kõrval olevat infot. See aitab laiendada vaatevälja ja suurendada lugemiskiirust.

Üks nippe inimest eriti karmilt proovile panna on harjutus tähtede ja numbritega, kus on kõrvuti kujult sarnased märgid: p, d, q, 0, 8, A, 4, S, 5.

Johansson palub neid märke lugeda mitte järjest, vaid näiteks üks märk ühe rea algusest ja teine teise rea lõpust. Siis pöörab ta tähe- ja numbripaberi pea peale. Treenijal tuleb nüüd meeles pidada, kus ta oma järjega oli ja mitte eksida ega unustada, et täht d võib jalad ülesse tõstetult muutuda täheks p.

Karmen Johansson jagab lõpuks oma rõõmu, öeldes et kümneaastane Karl tegi eelmisel kolmapäeval ära jalgrattaeksami. Poisile ei tekitanud enam probleeme eksamiväljaku teemärkide jälgimine ega ka näiteks vasaku käega suunanäitamine ja tasakaalu hoidmine.