Jüri Kõre: rohkem hoidu ei pea tähendama vähem toetust!

Jüri Kõre

FOTO: Postimees.ee

Lasteaia kohatasu järsk tõus vasaktsentristide ülekaaluga koalitsiooni poolt tekitab mõningast hämmastust. Ei jõudnud sotsiaaldemokraatide ema Marju Lauristin veel Brüsseli lennukipiletit taskugi panna, kui noorsotsid kiirelt liberalismi rongi ümber istusid.

Nn lasteaiakomisjonis arutatud teemadest on rohelise tule saanud kuni kolmeaastastele lastele uute hoiuvõimaluste loomine koostöös erasektoriga. See on mõistlik.

Praegu pere loomise ikka jõudnud laulva revolutsiooni aastate laste järel hakkab viie-kuue aasta pärast sünnitama kolmandiku võrra väiksem üheksakümnendate keskpaiga põlvkond. See tähendab, et hoiukohtade vajadus väheneb ning teenuse korraldus peab olema paindlik.

Koalitsioon püüab hinnatõusuga lahendada ühe hoobiga kolme ülesannet: suurendada teenuse pakkumist, tõsta olemasolevates sõimedes-aedades kulusid (eelkõige palkasid) ja ühtlustada era- ja munitsipaalhoiu tasusid.

Kogu looga kaasas käiv retoorika ja selgitused tekitavad mõnevõrra segadust.

Ma pole veendunud, et erasektorile nii jäik kohatasu suuruse ettekirjutamine nagu plaanitakse, on õige tee laste võrdse kohtlemise tagamiseks. Erahoid (keskmiselt kümme last ühes hoius) ja munitsipaalhoid (keskmiselt 200 last) on väga erinevad. Ja suur erinevus teenuse sisus ja kuludes on ka erahoiu sees.

Näppudel tehtud arvutus näitab, et toetus erahoiu ja -aia lapsele suureneb vähemalt 50 euro võrra. On see kõigile piisav või surutakse kohatasu piiranguga mõni teenuseosutaja turult välja, on volikogule esitatud dokumentide põhjal võimatu järeldada.

Munitsipaallasteaedade kohatasu tõusu ei saa kommenteerida teisiti, kui kommentaa­riumides on seda juba palju kordi tehtud. Ühe käega antakse. See tähendab, et juhul kui eelarvesse jagub ikka maksutulu, tõuseb lapsetoetus järgmise aasta algusest.

Ja teisega võetakse. See tähendab, et lastehoiu kallinemine Tartus (tõenäoliselt juba 1. septembrist) neelab poole lisanduvast ära.

Selline samm – kogume võimalikult palju raha eelarvesse ja laseme poliitikutel otsustada tema kulutamise üle – on ühe kindla poliitika tunnusjoon. See põhineb kodaniku usaldamatusel.

Tõsi, kolmandikul Eesti lastega peredest on olnud tõrkeid lastehoiu korraldamisel. Kuid näiteks küsimusele, kas hoiukohtade puudus on neile takistuseks järgmise lapse sünni plaanimisel, annab jah-vastuse ainult mõni üksik ema-isa. Inimesed saavad oma eluga hakkama ja vajaduse korral tuleb neile maksta arenenud maailma kombe kohaselt hoiutoetusi. Mitte sotsiaaltoetusi, nagu linnapea soovitab.

Et avalik sektor tõukab oma teenuste korraldusega lastega pered vaeste hulka, on väga lühinägelik poliitika.

Tartule kui lapsesõbralikule linnale jätab kavandatav samm kindlasti märgi ja kahandab näiteks ülikooli lõpetajate jaoks Tartu kui tulevase elukoha atraktiivsust. Mis sest, et Tallinnas ja selle naabruskonnas on lapsehoid veel kallim. Võrrelgem ka elanike tulusid.

Tagasi üles