Jarno Laur: linnaruumi arendamine pole nullsummamäng

Tartu abilinnapea Jarno Laur. Foto: Margus Ansu

Linna plaan teha kesklinna Eesti Rahva Muuseumiga ühendav Roosi tänav korda selliselt, et see kujuneks millekski enamaks kui asfalditud triibuks, on leidnud viimasel ajal nii poolehoidu kui kriitikat.

Alati vaheda ütlemise ja kriitilise pilguga Enriko Talvistu arvustab oma artiklis (TPM, 13.5) Roosi tänava plaani kui investeeringut mõttetusse objekti, mis jätvat vaeslapse ossa olulisemad ühendused, näiteks Maarjamõisa ja kesklinna ühenduse. Talvistu sõnul tuleb Roosi tänava asemel tegeleda ülejäänud tänavatega ning rajada igale poole vähemalt kõnniteegi, ning üleüldse – plaan on jumetu.

Kasutades huvi, mis sel ajendil on tekkinud linnaruumi kujundamise vastu, on paslik vaadata, millisesse konteksti Roosi tänav linna plaanides tegelikult asetub ja milliseid uuendusi on linnas lähiajal oodata.

Agulipärane miljöö

Iseenesest mõistetavalt on linnavalitsuse tegevuse eesmärk parem linnaruum igal pool. Küll ei tähenda see, et peaksime kõikjal tegema samu asju, sest linnaruumi muudab heaks just konkreetsesse kohta sobiv funktsionaalsus.

Seetõttu on isegi ressursside olemasolu korral kohatu haarata kinni ideest ehitada Tartu igale tänavale kohustuslikus korras kõnnitee. Loomulikult on see vajalik magistraal- ja suurematel tänavatel, aga mõnda kohta see plaan ei passigi.

Praegu muudab paljud vanemad elamupiirkonnad atraktiivseks just kodune agulipärane miljöö. Lapsed mängivad tänaval ja õuedes, naabrid saavad puiesteel või maja ees tänaval kokku ja teevad malepartii või kaks. Mõned asendavad male õllega, aga elu seegi. Ehitades sellisesse keskkonda standardsed sõidutee-kõnnitee-parkimisriba me mitte ei väärinda, vaid lõhume väärtuslikku linnaruumi.

Hea näide on Karlova, kus koos kohalikega on liikluskorralduse üle aru peetud ühisel jõul ja lahendused sünnivad üheskoos. Kunagi jõuame ilmselt just elanike endi soovil seal ka ametlikult nii-öelda jagatud ruumi lahenduseni. Oma õues, seal, kus oma lapsed mängivad ja vaid oma autod sõidavad, ei ole ju vaja kõnniteid ja barjääre ehitada?

Loomulikult ei sobi selline kontseptsioon läbiva liikluse või suurema elanikkonnaga piirkondadesse. Seal on vajalik teistsugune funktsionaalsus. Põhimõtteliselt peame jõudma selleni, et iga objekti puhul mõtleme lisaks liikluslahendusele läbi ka linnaruumilise lisandväärtuse, mida saame piirkonnale rekonstrueerimisega anda.

Mõnikord võib tegu olla vaid pingiga jalgade puhkamiseks või taskupargiga, et koju minnes saaks sõpradega koolimuljeid jagada paari pingi ja haljastusega ilmestatud pargikeses, mitte sõiduteel oleskledes. Selliselt on linn lähenenud näiteks Pargi tänava ja Kesk kaare uuendamisele, kus lisaks teele kujundatakse ka olemisalasid ja taskuparke või -väljakuid.

Loodetavasti kujuneb selline tava ka linnavalitsusele enesele heaks harjumuseks, mida pole vaja eraldi rõhutada. Sedalaadi tegevus, sealhulgas dialoog kohaliku kogukonnaga – tänava- ja linnaosaga – peab olema pidev. Kuid linna arengu seisukohast on vaja süsteemselt nüüd ja kohe tegeleda võtmealade linnaruumiga.

Linna väravad

Võtmealadena defineeriksin esiteks  linna väravad – bussijaama ja raudteejaama ümbruse. Mõlema üle on tegelikult toimunud hulga arut-elusid.

Tasku keskuse detailplaneeringus on üks peamisi rõhuasetusi kergliiklejale soodsa liikluskeskkonna kujundamine ning turulisele, bussisõitjale või muidu jalutajale õdusa linnakeskkonna loomine. See tähendab lisanduvat linnaparki, alleed ning Emajõe kaldapealse kordategemist.

Raudteejaama ümbruse puhul on juba valminud jaamaesise projekt ning kui vastav eurotoetuste meede avaneb, muudame selle ala jalakäija- ja ühistranspordisõbralikuks, lisame korraliku reisi-ja-pargi parkla ning ühendame jaama kesklinnaga korralike kergliiklusteedega.  See projekt peaks plaanide kohaselt teostuma juba 2015. aastal.

Teiseks, võtmealade määratlemise alus võiks olla ühe või teise objekti võime anda lisa(nd)väärtust kogu linnale. Esmalt siis liikumissooned, mis ühendavad linnaosasid, või praegu liiklust takistavate pudelikaelte likvideerimine.

Selles osas on linna ja kodanikuühiskonna ühine jalgrattakomisjon tublilt toimetanud. Osa sellest tegevusest on ka kergliiklussilla või -tunneliga raudteeületuse tehniliste lahenduste otsimine ja teostatavuse hindamine. Selle aasta lõpuks on linnavalitsusel vastav insenertehniline analüüs kolme alternatiivina olemas ja see võimaldab planeerida edasist tegevust ning otsida võimalikku euroraha ülekäigu ehitamiseks.  

Ja muidugi, Tartu jaoks märgilised kohad, mille väljaarendamine avab uue turismipotentsiaali, toob ettevõtluse tõusu või on muul viisil arengu eelduseks või käimalükkajaks.  

Üheks taoliseks on Emajõe promenaadide, kohvikuist tulvil linnasüdame ja Toomemäe kõrval kindlasti Eesti Rahva Muuseum (ERM), mis annab igale eestlasele põhjuse (taas) Tartusse tulla ning on samas ka teadliku välisturisti magnetiks.

Seega hakkab ERM toimima kui omamoodi Tartu värav.  On linna ülesanne, et see värav  tooks ERMi külastajaid ka linna ning teisalt oleks Raadile tehtud suurinvesteering linlasele lähemal.

ERMi valmimine koos juurdekuuluva vaimse ja tehnilise tagalaga, mille hulka muuseas kuulub ka Roosi tänavale kavandatud otseühendus kesklinna ja Raadi vahel, loob eeldused, et seni vaid ühepäevase külaskäigu kasuks otsustanud turist jääb linna kauemaks ja ööbib Tartus.

See loob lisandväärtust ka Tartu ettevõtlusele ja kasvatab meie tuntust sihtkohana. Just nendel eesmärkidel ongi Roosi tänav nii sisult kui ka ehituse tähtsuselt teistest esile tõstetud.

Võtmealade eelisarendus

Jääb küsimus, kas võtmealade (eelis)arendamine kaalub üles investeeringu ühtlase jagamise kõigi hädaliste teede-tänavate vahel. Sest tõsi ta on – Roosi tänava uueks ehitamine on tavaasfaldi kilomeetrihinnast kallim ja ilmselt saaks sellest loobudes mõnegi tänava katte remonditud.

Olin omal ajal Rüütli ja Küüni tänava kalli ja hulga kunsti sisaldanud rekonstrueerimise kriitikas kaunikesti enrikotalvistulik.

Ka siis kerkis küsimus: kas olukorras, mil enamik tänavaid on aukus, tasub kulutada nii palju kesklinna paari tänava vuntsimisele. Nüüd, tagantjärele täppisteades, oli korralik tänavaruum (üks) eeldusi, mis tekitas mõne aasta eest teostamatuna näinud atraktiivse kohvikutänava, mis on saanud Tartu külaliste lemmikuks.

Seetõttu leian, et ka väljaspool ajaloolist keskust peame leidma objektid, millel on potentsiaali käivitada või esile kutsuda uut positiivset arengut, ja keskenduma neile.

Linnaruumi arendamine ei ole nullsummamäng, kus saab olla võitja millegi arvelt. Et Roosi tänav Maarjamõisa ühenduse arvelt. Võtmealade arendamisest tekkiv kasu on linlasele kokkuvõttes suurem, kui igal tänaval võrdselt asfaldiauke lappida ja nentida, et arenguhüpet toimunud ei ole.

Loe ka: Enriko Talvistu, «Roosi tänav algab sillast üle raudtee», TPM, 13.5; Vilja Kohler, «Punakotkaste ajaloolise reostuse kaotamine võtab aega ja raha», TPM, 12.5; Jaan Olmaru, «Roosi tänavast saab ühendustee ERMiga», TPM, 16.4.