Tänavamelu rikastab noor torupillimängija

Karl-Mart Trolla ütleb, et raekoja kellade löömise ajaks katkestab ta mängimise, et mitte tekitada müra. Foto: Otti Eylandt

Juba mõnda aega on olnud linlastel võimalus kuulata Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal torupilli mängivat noormeest. Kes ta on ja kui rahul on kitsepilliga noorsand moosekandi eluga Tartus?

Karl-Mart Trolla (19) on pärit Võrust ja ise nimetab ta ennast töötuks tänavamuusikuks. Tartusse tuli ta plaaniga alustada iseseisvat elu. Praeguseks on Karl-Mart elanud Taaralinnas koos sõpradega boheemlaslikku elu ligi kuu aega.

Vestleme tänavamuusikuga Raekoja platsi pingil, vaid mõni meeter eemal tema tavapärasest musitseerimiskohast.

Muusik hindab vabadust

Senise kogemuse põhjal ütleb noormees, et elab täitsa hästi ära, eriti torupilli saatel. Suvel on muidugi lihtsam, õhtud on ju soojad ning inimesi liigub rohkem, lisab ta.

Karl-Mardi sõnul on Tartul Tallinna ees suur eelis, sest siin ei pea taotlema tänaval pillimängimiseks luba. «Lisaks on Tartu õhkkond vabam ja nooruslikum,» jätkab ta tänavamuusiku elu soodustavate tegurite loetelu.

Kas torupillimängijale annavad inimesed lahkemini raha kui näiteks kitarrimängijale, ei oska Karl-Mart öelda. Tema arvates pole pill ehk siiski nii määrav kui muusiku oskused. «Igaüks teenib just nii hästi, kui osav ta on, sõltumata pillist,» ütleb noormees.

Moosekandi tööpäeva pikkus sõltub tujust ja ilmast. Tänavamuusik räägib, et ta vaatab hommikuti kodus aknast välja, väga palavaga ei viitsi, külmema ilmaga tuleb lihtsalt rohkem riideid selga panna.

Lapsed jäävad kuulama

Enamasti on inimesed õnnelikud ja üllatunud, et kitarrimängijate kõrval kuuleb ka torupillimuusikat, jutustab Karl-Mart.

Noormees on märganud, et täiskasvanud kipuvad ükskõiksemalt mööda kõndima, aga nendega kaasas olevad väikesed lapsed jäävad küll huviga kuulama. Vahel tirivad vanemate käest lahtigi või veenavad neid seisma jääma, et nautida torupillimeloodiat.

Tänavamuusikule meenub nädalatagune seik. Ühel hilisõhtul, kui Rüütli tänav juba kihas melust, jäi üks kiirustav meesterahvas Karl-Mardi mängu kuulama. Nii istuski ta kingakujulisele teetõkkele, pani käed põlvedele ja veetis seal üle veerand tunni. Pärast ütles ta pillimängijale, et unustas muusika lummuses täiesti ära, kuhu pidi minema või mida tegema.

Torupillimuusika häirivat mõnda ja ei meeldi kohe üldse. Karl-Mardi sõnul pärineb see algajatelt torupillimängijatelt, sest siis tulebki sealt ainult vinguvat tooni.

«Ka mul tuleb vahel mõni viga sisse, kui näpp pole korralikult peal,» lisab ta.

Karl-Mart nimetab teiseks stereotüübiks seda, et torupilli mängivad üldiselt naised. Mehed mängivad ju enamasti tavalist kitarri või basskitarri ja trumme. «Aga pill on ju pill, see, mis sealt seest välja tuleb, on erinev,» muigab noormees.

Miks torupill?

Armastuse torupilli vastu leidis Karl-Mart üle kuue aasta tagasi tänu Metsatöllu ansamblile, kelle kontserdil ta avastas, kui vingelt võib see nahast tuulekott kõlada. Pärast kontserti teataski poiss emale, et hakkab nüüd torupilli mängima.

Peale selle veenis noormees oma sugulasi, et nad toetaks teda. Õnneks olid kõik nõus. Karl-Mardi sõnul oli see tema jaoks suur asi, sest nüüdseks on torupill noore muusiku elu ja hing. «Ilma torupillita ei kujutaks ma oma loomingulist elu enam ettegi,» lisab muusikamees.

Oma praegust taset kirjeldab kuus aastat torupilli mänginud noormees, et päris roheline ta enam pole, kuid arenguks on ruumi rohkelt.

Kuigi torupill pakub kunstiliseks eneseteostuseks võimalusi küllalt, tahab Karl-Mart sellegipoolest õppida tulevikus mängima ka teisi instrumente.


Torupillimängija Karl-Mart Trolla

• Alustas mängimist umbes kuus aastat tagasi.

• Õppis kaks aastat Võru muusikakoolis, hiljem ühe aasta eraõpetaja juures Tartus.

• Osalenud mitmes muusikalaagris ja õppinud musitseerimist sõprade seltsis.

• Kindlat repertuaari pole, meeldib ka improviseerida, kuid enamasti mängib eesti muusikat.

• Enda hinnangul on ta praegu ainuke torupilli mängiv tänavamuusik Tartus.