Paljud tartlased, eriti supilinlased peaksid mäletama tahvlit majal Tähtvere 1 (nüüdseks lammutatud), mis teadustas, et seal elas «Läti esimene revolutsiooniline luuletaja, Tartu üliõpilane Eduards Veidenbaums».
Contra ulatas aegade tagant käe läti poeedile
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
14. juuni 2014, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alles nüüd on eesti keeles ilmunud läti poeedi koguloomingut esitav luulekogu «Mind ärge lugege», mille on üllatuslikult vahendanud meie rahvapoeet Contra – see on esimene tema tõlgitud raamat.
Kogumiku pealkirja seletavad lahti värsiread: «Kes, kõndides kesk lillerohket aasa, / vaid mõtleb, palju heina ta siit saaks, / mind ärgu lugegu!» (lk 8).
Tartu tähtede all
Oma lühikesel maisel matkal (piirdaatumid 1867 ja 1892) oli Veidenbaums Tartuga seotud viimased viis eluaastat. Selle kohta on Tõnu Karma avaldanud ülevaatliku artikli «Veidenbaums Tartus» (Keel ja Kirjandus 1967/10, lk 608–612).
«Pühapäeviti on mul kombeks Tartus ringi jalutada ja vaadata. Tõesti ilus linn! Nii palju lehtpuid ja aedu, et eemalt paistab nagu rohetav mets, kuhu siia ja sinna on puistatud punaseid kivikatuseid ning kirikutorne … » on läti poeet ühes kirjas kinnitanud.
Mitmeid romantilisi Tartu-terendusi jõudis ka tema luulesse. Ühte sellist võiks tervenisti tsiteerida: «See Emajõe hämu / teeb südame vabaks, / kui saatusel himu, / et tormid meid tabaks. / Siin leegiga noorus / lööb hinged täis sära, / neid tumedaim toorus / ei hirmuta ära.» (lk 66).
Puhastverd romantik Veidenbaums ju oligi ja tema kuulutamine üksnes või esmajoones revolutsiooniliseks luuletajaks oleks väga ühekülgne (muide, ka meie Kristjan Jaak Petersonist püüti omal ajal teha lausa dekabristlikku võitlejat neetud tsaarivalitsuse vastu).
Tõsi küll, südametu rahavõimu kriitika on kogumikus ju päris krõbe. Ent see käib siiski läbi isiksusliku prisma: «Su osaks vaid valu ja raev, / ja lohutust pole siin ilmas. / Sa rõhujail pinnuks vaid silmas, / kuni lõpeb elamisvaev.» (lk 107).
Vagabund ja elupõletaja
Veidenbaumsi värssides vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega sünged surmamõtted ja ülekeev elurõõm.
Ühel leheküljel langeb ta depressiooni ja hoomab, kuis teda «kutsub surma tume talu», aga kohe järgmises luuletuses hõiskab ta eufoorias: «Mis siis, et aeg on halb meil, / lööb laulu meie kamp. / Rõõm särab kõigi palgeil / kui ere taevalamp.» (lk 49).
Oma järelsõnas tõstab tõlkija Contra esile just «Veidenbaumsi luule teravust, tigedust ja meeleheidet» (lk 122). Elupõletaja ahastuslik hävingumeeleolu on paaris vagabundliku ülemeeliku muretusega. On usulisi ja on usuvastaseid luuletusi ja muidki äärmusi (lk 56 teatab poeet: «Naisi usub ainult hull!»).
Eriti aga arvukate kaasakiskuvate joomalaulude tõttu võiksid korralikud lapsevanemad seda raamatut oma teismeliste lugemislaualt ehk siiski eemal hoida.
Panin oma arvustusele esiotsa pealkirjaks «Eesti ja läti poeedi kokkupõrge», ent lähemal vaatlusel selgus, et ega siin erilist kokkupõrget olegi, sest paistab, et tõlkija on jõudnud autoriga suuresti samale lainele. Raamatu Tartu-esitlusel jagas Contra vahendustele üpris ohtrasti kiidusõnu vilunud läti tõlkija Guntars Godiš.
Tõsi, mõnesugust contralikku tänapäevastamist, riimisundust, kunstlikke lausekonstruktsioone ja keeletrikke hakkab tõlkes küll silma, aga ulja läti romantiku üldpilt on siiski saanud lööv ja mõjuv. Eesti ja läti poeedi kokkupuude on olnud viljakas.
Nii tuleb tunnistada, et Contra on vastse tõlkekogumikuga andnud muu hulgas kaaluka panuse Tartu kultuurilukku, milles seni peamiselt palja nimena, aga nüüdsest meie vaimutaevas eredalt särava tähena figureerib läti tänapäevase luule rajaja, noor geenius Eduards Veidenbaums.
Raamat
Eduards Veidenbaums,
«Mind ärge lugege».
Läti keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Contra,
kirjastanud Jumalikud Ilmutused,
Saarde-Pärnu 2014,
136 lk.