Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Päevapaabusilm lendas kirjamargile

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rida ohakaliblikaid. Nii need eksemplarid kui ka tontsuru on pildistatud Eesti maaülikooli kollektsioonist. | FOTO: Kristjan Teedema

Iialgi varem ei ole meie kodumaised liblikad lennanud nii kõrgele aujärjele nagu tänavu: Eestimaa looduse fond on kuulutanud 2014. aasta liblika-aastaks ja 2. mail tuli käibele Eesti esimene liblikamark. Selle andis välja Eesti Post ehk uuema ja rahvusvahelisema nimega Omniva. Müüakse tillukeste margivihikutena, igas neist on neli isekleepuvat 45-sendist marki.

Tontsuru on siin pildil oma loomulikus suuruses. Tema iseäralik muster seljal meenutab surma märki – pealuud ja säärekonte. | FOTO: Kristjan Teedema
Tartu kirivaksiku (Epirrhoe tar­tuen­sis Möls) teadusliku kirjelduse avaldas esimesena maailmas tartlane Tõnu Möls 1965. | FOTO: Erakogu
Eesti Posti poolt tänavu 2. mail välja antud Eesti esimene liblika­kujutisega mark. | FOTO: Erakogu
1970. aastate alguse Mongoolia mark, millel on kujutatud samuti päevapaabusilm. | FOTO: Erakogu

Koos margiga ilmunud teemakohase postkaardi ja ümbrikuga on kaasas teabekaart. Sealt saab lugeda, et margi on kujundanud Riho Luuse ja et tiraaž on 30 000.

«Eesti lepidopteroloogide seltsi (ELS) 15. aastapäeva tähistamiseks valiti aasta liblikas, kõigile hästi tuntud ja Eestis kõikjal levinud päevapaabusilm (Inachis io). Ta püüab pilku ilusa punaka värvuse ja suurte sinakate silmlaikudega nii esi- kui tagatiibadel,» teavitab kaart.

Lisatud on asjaolu, et päevapaabusilm on talvituv liblikas ning et tänu sellisele kohastumisele võime teda näha lendamas esimestel õitel varakevadest sügise saabumiseni.

Sõltuvus taimedest

Kohe kui olin margi ostnud, tekkis kuidagi tuttav tunne. Seda muidugi ka, et liblikas pildil on tuttav. Kummitas aga midagi muud.

Ühel hetkel tuli meelde, et mul peaks olema vähemalt üks aastakümnete tagune päevapaabusilmaga mark isiklikus kollektsioonis. Albumeid läbi lapates leidsingi! Olin koolipoisina ostnud Mongoolia seeria, milles teiste liblikate hulgas leidus seesama Inachis io, kes on nüüd Eestis saanud aasta liblikaks.

Kunagise harrastuse meenutamine tekitas ajju mälupilte, milles laperdas õhus päevapaabusilmasid ja teisi temasuguseid lendureid tunduvalt rohkem kui praegusel ajal. Kas tõesti oli neid varem arvukamalt?

Eesti liblikateadlaste ehk lepidopteroloogide auväärseimaid esindajaid on «Eesti liblikate määraja» (Valgus, 1996) autor Jaan Viidalepp (kaasautor oli Hans Remm, 1929–1986).

Päevapaabusilmast ja üleüldse liblikatest kõneldes mainis ta sageli nende toidutaimi. Nüüd postmargile ülendatud lendelukas ei ole meie kodumaal olnud ühtviisi arvukas. Tema levimine meie alale pärast sõda oli seotud Viidalepa andmetel sellega, et linnad olid varemeis ning varemeis vohas kõrvenõges, päevapaabusilma toidutaim. See kasvas aga mujalgi.

«Päevapaabusilm oli väga arvukas kolhoosi- ja muude lautade ümbruses, sõnnikuvirnade ja -patareide juures nii umbes aastatel 1970–2000,» lisas ta. «Muruniidukite ja trimmerite kasutamist nõges üle ei ela ja kaob suvilate ümbrusest ning ka päevapaabusilma arvukus on langemas. Pole ju üksiklehmapidajaidki enam, kelle lauda tagant ka nõgest leiaks.»

Nagu ülal märgitud, talvitub meie esimene margiliblikas Eestis. Ent mõned tulevad siia tuhandete kilomeetrite kauguselt. Näiteks ohakaliblikas (Va­nessa cardui). Kuidas nii väike ja habras olend saab ometigi nõnda kaugele lennata?

«Ta kasutab pärituult ja kohalikke tõusvaid õhuvoole Vahemere ääres, Kesk-Aasias või Ukrainas,» selgitas Viidalepp.

Tõusnud paari kilomeetri kõrgusele, laseb ta end lõuna poolt tulevatel tuultel kanda. «Tavaliselt tulevad nad sireli õitsemise ajal, enne pole neil siin süüa,» lisas ta. «Hiljem tuleb ka, nii et augustis võib tulla sisserännanuid, aga augustis on väljas ka meie kohalik populatsioon, kes kevadistest munadest välja koorub.»

Selle liblika röövikud eelistavad süüa põldohakat ja on sellest nimegi saanud. «Maikuus, kui ta tuleb Eestisse, on ohakad pisikesed, vaksakõrgused,» ütles Viidalepp. «Emane liblikas muneb ohaka latva. Kui nädal läheb mööda ja röövik hakkab munast välja tulema, on taim natuke kõrgem.»

Röövik võtab ühe lehe ette, tõmbab selle kokku, kinnitades siidiniidiga lehe servad. «Ta jääb toru sisse, käib sealt väljas söömas ja läheb ööseks tagasi. Või kui vihma sajab, läheb peitu. Kemps on tal sealsamas. Ja kui see kemps täis saab, läheb ta üks leht allapoole või ülespoole, tõmbab leheservad kokku ja elab selle sigari sees.»

Kui niimoodi neli lehte ära söödud, otsib röövik paraja varre, mille peal saaks mõnusasti nukkuda. Nukk ripub kaks nädalat, kuni liblikas ronib välja ja tõuseb lendu. Täiskasvanud ohakaliblikas lehti ei näri, vaid sööb õiemahla.

Mida sööb aga lõunatuultes Eesti poole laperdav ohakaliblikas? Ei söögi, tuul ei lase maanduda. Ta püsib tuules seni, kuni koos vihmaga kuskil maha sajab ja siis on ta kohal.

Meie liblikatest on selliseid kaugelt rändavaid liike mitukümmend. Nende hulgas on kõige suurema tiibade siruulatusega tontsuru (Acherontia atropos). Ta alustab rännet Aafrika troopilistest metsadest, kus ta on vabalt elavate mesilaste suur vaenlane.

«Mesilased elavad kuskil puuõõnes,» ütles Viidalepp. «Tontsuru imilont on selline, et ta läheb ja torkab selle kärjevahast läbi ja imeb kõhu mett täis, kui mesilased teda vahepeal ära ei süsti.»

Tontsuru võib mee otsinguil tungida ka mesipuudesse, ent mõnikord ei oska sealt enam välja tulla. Ka meie kodumaal on mõnel korral tarudest leitud sinna lõksu jäänud liblikaid. Eestis on ta siiski üsna haruldane. Otsida tasub teda aga kartulipõllult, röövik sööb kartulilehti.

Liblikate ränded tekivad Jaan Viidalepa selgituse kohaselt tavaliselt sellest, et kuskil on nende üleasustus. Kuid peale selle on igale liigile omane tendents levida, oma areaali suurendada. Ja niipea, kui looduslikud tingimused lubavad, laiendavad oma eluala ka liblikad.

Liblikaleid lõunapiiril

Kliima soojenemise tõttu on saanud võimalikuks näiteks ühe Eesti faunas uue liblika leid kolm nädalat tagasi Eesti lõunapiiri lähedal Koiva puisniidul. Tartu ülikooli liblikauurija Erki Õunap leidis 160 meetrit Läti piirist Eesti poole ühe tutlaste (Notodontidae) sugukonna esindaja.

Sellel tagasihoidliku välimusega liblikal on kaunis teaduslik nimi Harpyia milhauseri. (Nii nagu ka Omnival, endisel Eesti Postil, oli temalgi vana nimi – Hoplitis milhauseri.)

Õunap sai ta kätte klassikalise öise liblikapüügi meetodiga. «Tõstsime generaatorid autost välja, seadsime lambid üles ja sinna valguse peale nad tulidki,» ütles ta.

Kuid leid ei olnud ootamatu, vaid pikisilmi oodatud. «Ma läksin sinna puisniidule koos kolleeg Keijo Sarvega just nimelt seda liiki otsima,» ütles Õunap. «Läti kolleegide andmete põhjal me teadsime, et ta on Lätis viimastel aastatel kõvasti oma levilat laiendanud. Teadsime ka seda, millal ta lendab ja mida ta sööb ning et röövikud on tamme peal.»

Koiva puisniit paistab silma suurte tammede poolest. Aastaaeg oli õige ja sattus olema kevade kohta haruldaselt soe öö. «Õnne faktor on alati juures, kui ööliblikaid püüda. Kui öö juhtub olema külm, siis liblikad lihtsalt ei lenda. Meil läks seekord õnneks,» ütles Õunap.

Tartu liblikas

Aastas pannakse meie maal kirja kuni paarkümmend Eesti fauna nimestikule uut liblikaliiki. Meil on neid umbes 2400, kelle hulgas on ümmarguselt 950 suurliblikat, ülejäänud on tillukesed, üsna koi väljanägemisega pisiliblikad.

Üks meie liblikariigi liik, tiibade siruulatusega 24–29 millimeetrit, on iseäranis südamelähedane Tartu Postimehele – oma nime poolest.

Jaan Viidalepp juhtis tähelepanu, et aastast 1965 kuulub Eesti eluslooduse nimekirja tartu kirivaksik, Epirrhoe tartuensis Möls. Selle liigi maailmas esimesena kirjeldaja, Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli õppejõud, matemaatikuid doktoriks koolitanud Tõnu Möls tähistab täna oma 75. sünnipäeva. Liblikad ei ole juba ammu tema huviala.

Möls meenutas, et avastas tudengina zooloogia ja botaanika instituudi väga suuri kogusid korrastades mõne eksemplari liblikaid, mis ei sobinud oma välimuse poolest sinna, kuhu nad olid kollektsioonis liigitatud. Samasuguseid liblikaid oli ka tema koduses kogus, kuhu ta oli neid püüdnud Emajõe luhalt Ropka mõisa lähedal.

Tartu kirivaksik lendab ringi juunis ja juulis. Needsamad kaks kuud on liblikahuvilistele kõige magusamad, sest liblikate isendite rohkus ja liigirikkus on looduses just nüüd kõige kergemini silmale märgata. Ja ühtlasi on ilus ka.

Tagasi üles