Jaak Aaviksoo: Tartu rahulolev hääbumine

FOTO: TPM

Tartu tähistab 2030. aastal 1000 aasta möödumist esmamainimisest. Tõusude ja langustega kulgenud areng on Tarbatust-Dorpatist-Jurjevist-Tartust teinud kindlasti ühe olulisima linna kogu Läänemere regioonis.

Muidugi – Tallinn ja Riia, hiljem veelgi enam Peterburi, on Tartust majanduslikult palju tähtsamaks tõusnud, ent vähemasti 19. sajandi algusest on Tartu tähendus ülikoolilinnana teinud temast iseseisvalt tunnustatud euroopaliku linna, mida ei suutnud tasalülitada ka Nõukogude okupatsioon ja suletud linna staatus.

Ärkamisajast, 19. sajandi teisest poolest kuni taasiseseisvumise aastateni eelmisel sajandil on Tartu olnud ka eesti kultuuri ja vaimsuse häll. Tartule on jätkuvalt pandud suuri lootusi ja ootusi, vähem on küsitud, kuidas meie Tartul tegelikult läheb.

Vaimse iseseisvuse kaotus

Oleme harjunud mõtlema kahest Eesti suuremast tõmbekeskusest: Tallinnast ja Tartust. Ja ehkki Tartu on suutnud lahkuvate kaaslinlaste mõju elanike arvule sisserändega tasakaalustada, pole võimalik mitte märgata Tartu ja kogu Liivimaa aastatega kahanevat tõmmet ja vaiksemat häält.

Ka suured vaimlised vastasseisud on valdavalt ajalooks saanud ja isegi kehalised jõukatsumised korvpalliplatsil on viimastel aastatel liiga lihtsalt (ja kuidagi iseenesestmõistetavalt) lahenenud.

Pilajad võivad muidugi öelda, et ega Elvast ja Põlvast saadetud linnapeadega polegi enamat loota, ent ju on sellisel arengul ikka ka objektiivsemaid põhjusi. Postimees läks pealinna juba eelmise sajandi lõpul, Ansip alles kümme aastat tagasi.

Osa põhjustest on kindlasti üleilmastumine ja sellega kaasnev (suur)linnastumine, mille käes kannatavad Tartust palju suuremadki linnad – ka Tallinn jääb üha enam alla Helsingile ja Riiale –, ent suur osa põhjustest on siiski kodumaist päritolu.

Ja kodumaised põhjused koonduvad ümber märksõna «iseseisvus» – Tartu (ja kogu Kagu-Eesti või veidi avaramalt mõistetud Liivimaa) pole enam ei majanduslikult ega ka vaimselt iseseisev.

Majanduslik nõrkus on osalt tehnoloogilisest arengust tingitud – kadunud on Pärnu-Pihkva veetee ja Peterburi-Königsbergi maantee, kadumas on Tallinna-Pihkva raudtee –, ent kahjuks on taasiseseisvumisele järgnenud sotsiaal-majanduslikud ümberkorraldused taandumisprotsessi pigem kiirendanud, kui viinud uuele võimalikule tõusule.

Vaimsem pool on seotud inimestega ja inimestega on vist nii, et Tartu ei suuda enam neid kinni hoida. Kinni hoiaks asjalikud väljakutsed ja arenguperspektiiv. Lõpptarbijale orienteeritud kasvusuutlikke eksportivaid ettevõtteid peaaegu pole ning killustunud ja allhankele suunatud, valdavalt kohalik ettevõtlus ei saa olla piirkondliku kasvu allikaks.

Ilma kõrgtootlike, kasvusuutlike ja ekspordile orienteeritud töökohtadeta ei teki aga piisavat majanduslikku ega sotsiaalset vundamenti, millele jätkusuutlik regionaalne areng saaks tugineda.

Selle tulemusena on Tartu küll tõmbekeskuseks (lähi)piir-kondadele, kus palgatase jääb miinimumi ja keskmise taseme vahele, ent Tartu arengu klaaslaeks on (erasektori) palgatase 2000 eurot kuus – kel jõudu ja tahtmist enamaks, peab mujalt õnne otsima.

Vaekauss pealinna poole

Aga ülikool, või isegi ülikoolid! Jah, ülikool koos kliinikumiga teeb jätkuvalt Tartust Tartu. Aga seda kahjuks nii heas kui halvas mõttes.

Ülikooli rahvusvahelisest akadeemilisest mainest ja selle edenemisest jääb tänapäeval väheks – ka Göttingen ja Tübingen jagavad Tartu saatust.

On küll valdavalt maksumaksja rahast tasustatud suhteliselt kõrgepalgalised töökohad ja isegi vajalik rahvusvaheline nähtavus, ent kahjuks tuleb tõdeda, et ei ülikool ega ka kliinikum pole suutnud tuntavalt mõjutada ei Tartu, Liivimaa ega kogu Eesti majanduslikku arengut. Mitte ainult Silicon Valley, vaid ka Turu ja Tamperega võrdluses.

Mis on tartlasel sellest tolku, et mõni professor esineb aeg-ajalt üleilmsetel konverentsidel ja kogub erialast tuntust. Ülikooli kodumaiseid üritusigi korraldatakse logistilistel kaalutlustel üha enam Tallinnas.

Tähelepanelik tartlane teab sedagi, et üha kasvav hulk professoreid ja meedikuid elab ja töötabki juba Tartu ning Tallinna vahel. Sellise arengu jätkumisel kaldub vaekauss üha enam pealinna poole ning pole üldse kindel, kui palju ülikooli ja kliinikumi tuhandeaastasesse Tartusse üldse alles jääb.

Eestil on järelemõtlemise aeg – presidendil oli tuline õigus öelda, et see, mis meid siia tõi, enam edasi ei vii.

Tartu puhul on see kahekordselt õige. Tartu on vaieldamatult edenenud ja ilusam ning elamisväärsem kui kunagi varem. Tundub, et veel natuke euroraha ja paremad suhted valitsusega Tallinnas annavad meile nii lasteaiakohad ja kaldapromenaadi kui ka rattarajad ning taastatud kirikud. Just niisuguste heade mõtete ja ootuste-lootuste valguses möödusid viimased kohalikud valimised. See kõik on hea ja tarvilik, ent see pole kuidagi piisav.

Mis võiks olla piisav või miks on ebapiisav? Mõelgem, miks ikkagi pole Tartus toimivat rahvusvahelist lennuvälja ja Rail Baltic hakkab kulgema Pärnu kaudu. Pole isegi korralikku maanteeühendust.

Valdav on arvamine, et nii kahjuks kuskil otsustati ja et meie arvamusega lihtsalt ei arvestata. Aga järsku on hoopis nii, et me pole kumbagi õieti tahtnud. Või pole meile isegi kumbagi vaja. Tõsiselt vaja, nii et ilma ei saagi. Kui oleks tõesti vaja, siis ju nii ka otsustataks.

Tundub, et oleme lihtsalt leppinud ja lootnud, et Tartu on ikkagi parim paik elamiseks ja heade mõtete heietamiseks ning ainus mure seejuures on, kuidas riigieelarvest rohkem raha saada.

Muidugi, omavalitsuste arengut õõnestav rahastamismudel ja lõputult veniv haldusreform annavad eluga kaasaloksumiseks hea vabanduse, aga pikemas perspektiivis oleme kannatajateks ikka meie ise.

Ausalt otsa vaadata

Kui tahame peremehe kombel oma tuleviku eest vastutada, tuleb Tartu ja Kagu-Eesti olevikule ja tulevikule ausalt otsa vaadata.

Selle eeltingimuseks on oskus näha end kogu Eesti ja laiemalt Läänemere majandusruumis ning kavandada sellelt aluselt jätkusuutlik tulevikuperspektiiv. Täiesti tulutu on kavandada Tartu linna arengut lahus regiooni arengust, sh ka teispool Läti ja Vene piiri. Vaid selline demograafiline ja majanduslik tagamaa kannab (hädapärast) iseseisva sotsiaalmajandusliku identiteedi välja.

Teise sammuna tuleks mõista administratiivse ja majandusliku killustatuse fataalset tähendust – alakaalulised omavalitsused, ettevõtted, isegi terved piirkonnad jooksevad karmi konkurentsi tingimustes kõik tasapisi verest tühjaks.

See puudutab otseselt ka ülikooli ja kliinikumi, kui meie ainsaid arvestatava massiga subjekte kogu piirkonnas. Ka nemad vajavad hoopis tihedamat koostööd ümbritseva keskkonnaga. Akadeemiliste tippude pürgimise kõrval maailmalavale tuleb suuremal osal nendest asutustest pöörata pilk praktilisele, kogu regioonile tähendust omavale tegevusele. Kellelgi pole õigust end ümbritsevast tegelikkusest paremaks pidada.

Suuremat konsolideerumist vajab kogu Eesti elukorraldus – ettevõtlusest hariduse ja arstiabini välja, ent suurema ja isegi elulise tähendusega on see just Kagu-Eestile, vähemal määral ka Ida-Eestile.

Ääremärkusena võib lisada, et Lääne-Eesti on oma iseseisva regionaalse tähenduse, vähemasti majanduslikus mõttes, juba kaotanud. Kui lähema kümnendi jooksul muutust ei tule, pole varsti muutusteks enam võimalustki. See tähendab, et Tartust saaks ja peaks lähtuma surve riigi tasemel hädatarvilike otsuste tegemiseks.

Kolmandaks, kasvupotentsiaali tuleks otsida eelkõige regionaalsetest eeldustest, mitte soovmõtlemisest. Mets, põld ja arstioskused on suuresti ainsad, millel majanduslikus mõttes kasvupotentsiaali jätkub.

Meditsiiniteenuste eksport võimaldaks käivet (ja patsientide arvu) isegi kahekordistada, mis lisaks arvestatavale tulule hajutaks veidigi ohtu, et arstiõpe kaob Tartust tarvilise patsiendibaasi puudumise tõttu.

Lisaks loob meditsiiniränne lisaks otsestele (kõrgepalgalistele) töökohtadele meditsiinisüsteemis pea samas mahus töökohti teenindussektoris. Ilmselt eeldab see olulisi, erinevaid huve riivavaid otsuseid riigi tasemel.

Raskem on majanduslikku kasvu saavutada tänapäevase tehnoloogia sektoris – selleks on ettevõtlus ette valmistamata, ülikoolide suutlikkus kaugelt liiga väike ja sünergiat võimaldavad partnerid liiga kaugel, ent kitsama fokuseerimise korral pole seegi võimatu.

See aga eeldab valusaid valikuid – kümnest-kahekümnest vaid ühel-kahel on võimalus – ja seni oleme valdavalt käsi laiutanud ja pimesi uskunud turujõudude imettegevasse jõusse. Ometi näitab põguski tutvumine teiste riikide kogemusega, et ilma rahvusliku ja suunitletud jõupingutuseta tehnoloogilist arenguhüpet ei toimu.

Mida Tartus toota

Eelneva lühike kokkuvõte kõlab lihtsalt – rahulolu praegusega ja vaikne kaasaloksumine viib paratamatult hääbumiseni.

Abi ei ole ka järjekordse ministeeriumi Tartusse kolimisest, samuti suuremast tükist eurorahast. Ei aita ka kuitahes kaunis kaldapromenaad.

Selle asemel võiksime hoopis püüda Tartus toota näiteks maailma parimaid kalosse. Nii nagu Rovaniemis tehakse maailma parimaid lante. Nüüdisaegsemaid, kõrgtehnoloogilisemaid, praktilisemaid ja kaunimaid kalosse – meie kliima, tänavate seisukord ja ülikoolide akadeemiline võimekus annaksid sellele suunale suuremad üleilmsed šansid kui senise iseturumajandusliku ja almustele üles ehitatud arengumudeli jätkumine.

Tallinn, 10. juunil 2014

Tagasi üles