Paavo Russak: poiss peab olema heas mõttes fanatt

Paavo Russak Foto: Margus Ansu

Mida Rocki korvpallikooli poiss peaks tegema, et suurde Rocki välja jõuda?

Treener Paavo Russak: Sel küsimusel on kaks poolt, noor mängija ise ja süsteem, mille sees ta toimetab.

Rocki korvpallikool on aasta-aastalt samme astunud, nüüd on jõutud ka lasteaedadesse. Sealt edasi tulevad juba minivanuseklassid ning edasi järjest vanemad. Need lülid on nüüd kõik olemas, ühtegi auku sees ei ole. Ka täitumus on noortegruppides hea, nii laste kui ka lapsevanemate huvi korvpalli vastu on täiesti olemas.

Treeningute arv noorteklassis on minu arvates piisav – mida vanemaks poisid saavad, seda rohkem treeningute hulk suureneb.

On ka selline hea tava, et alates vanematest poistest – nendel, kes juba oma peaga mõtlevad – on lubatud võimlas olla ka muul ajal. Vanasti kutsuti niisuguseid poisse võimlarottideks: poisid, kel silmad särasid ja kes pidevalt hiilisid võimla ukse taga, et äkki jääb mõni korvialune vabaks ja saaks midagi teha. Niisuguseid poisse on nüüd tulnud.

Poiste jaoks on ka võistlussüsteem paigas, kõikides vanuseklassides alates minist ja ülespoole. Võetakse osa ka rahvusvahelisest karussellist. Rahvusvaheline kogemus on väga vajalik, et saada pilti, kus sa ise oled ja mis teised teevad, kuhu poole liigud ja mis edasi saab. Ilma selleta ei saa.

Poiss ise peaks olema heas mõttes fanatt. Kuigi on neid poisse, kes tegutsevad võimlarottidena, ja mingi tulem võiks neist mingi aja pärast tulla, siis mingil põhjusel – ühest põhjust ei oskagi välja tuua – ei ole ma viimaste aastate jooksul Tartus näinud noormängijat, kes sihiteadlikult, sihipäraselt, ennastsalgavalt ja pühendunult töötaks enda kallal.

Et tal oleks ära käinud nii-öelda korvpalluriklõps: sa ilma enam ei saa, sa pühendud sellele, sa elad selles. Ilma selle klõpsuta on raske tippu jõuda.

Kui mina tulin suure Rocki juurde hooajal 2003/2004, siis tuli just peale Tartu noorte meeste põlvkond: Asko Paade, Marek Doronin, Silver Leppik, Martin Viiask, tema tuli küll Tallinnast, läbi käisid veel Marko Raamat, Rain Peerandi, Kristo Aab ... Meil, treenereil – Tõnu Lustil ja minul – oli lihtsam, need olid meie omad õpilased ja treeneril on oma õpilasega emotsionaalne side.

Sa ikka püüdled selle poole, et õpilane realiseeriks oma võimeid maksimumi lähedaselt.

Siis hakkas toimima see sündroom, et mida paremini sul läheb, seda kihvtim sul on. Nagu ka teistel elualadel. Edasi läksid eesmärgid järjest suuremaks, tuli Balti liiga, eurosarjad. Mida kõrgemal tasemel hakkasime mängima, seda kõrgemad nõudmised olid ka mängijatele.

Mängijad tunnetavad ise ka seda: kui palju ma suudan endast välja pigistada ja mis see mulle vastu annab, kas ma panen kõik ühele kaardile, kas ma panustan korvpallile või panustan haridusele ... Lõpuks jõuad selleni, et ütled noorele: korvpall on boonus, sul peaks olema armastus korvpalli vastu kogu eluks, kuid selle kõrval peab olema ka muu.

Edasi läksid nõudmised veelgi suuremaks. Tulid välistreenerid, kelle emotsionaalne taust on teine. Esindusmeeskonna peatreeneril ei ole lepingus punkti, et ta vastutab ka noortetöö eest, temas vastutab vaid konkreetse meeskonna eest.

Edasi tulid juba ka välismängijad juurde ning nii need meie noored hakkasidki tagaplaanile jääma. Ühest küljest hellitasime publiku heade mängudega ära, teisalt saagisime teatud mõttes seda oska, millel ise istusime.

Arvan, et need mehed, kes võiksid tulevikus Rocki tegijate hulka jõuda, on meie korvpallikooli poiste hulgas olemas küll. Need poisid peavad aga kindlasti läbi käima Eesti noortekoondisest. Kui oled U18 vanuseklassis pildil, siis sa enam niisama lihtne mängumees ei ole, sest sõel on päris tihe. Midagi sinus juba on.

Ütleme, et supertalenti, kel on kõik olemas, praegu ei ole, on aga neid poisse, kes iseenda kallal töötades, kellele võimalust andes ning kelle tugevamaid külgi arendades jõuaksid nad Rocki tasemele.

Mida Rocki korvpallikooli treener peaks tegema, et mõni oma poiss suurde Rocki välja jõuaks?

Paavo Russak: Esimene tingimus on see, nagu vanasti ütles meie treener Arne Laos: treener on kas hull või fanaatik. Ütleme lihtsamalt: sa ise pead ikka põlema, et teises leeki äratada.

Seda tööd ei saa teha leigelt. Kui sa tunned, et oled tunniandja, siis oled vale koha peal. Sa pead ise põlema, siis suudad poistes sädeme tekitada. Treener peab kaotusi põdema ja võidust rõõmu tundma, emotsioon peab selle asjaga kaasas käima.

Rocki korvpallikooli kiituseks tuleb öelda, et noored treenerid on asjalikud. Selles mõttes, et nad on teadmishimulised, nad ei häbene küsida, kui tundub, et küsida on vaja. Nendes meestes on seda ainest, et siit peaks midagi tulema.

Noorte klassis on see vastuolu – kas võita noorte meistritiitel või kasvatada Rockile mehi – kogu aeg olemas. Kas ühele korvpallikoolile või treenerile on primaarne võit noorte tasemel või töötada tulevikku. Kriteerium on siin minu meelest see, et treener ei tohi olla nii kehv, et hea mehe ära rikub.

Ütleme, kui sul on ikka hästi liikuv ja hea koordinatsiooniga pikemat kasvu mängumees, lisaks hea mängulugemisoskusega ning paned ta ainult selg ees korvi poole mängima, siis sa teed selgelt karuteene noorele ja lõpuks ka iseendale.

Meil noored treenerid saavad asjadest aru ning kui käin noorte mänge vaatamas, ei näe ma suuri ebakõlasid. Alati võib ju vaielda tehnika õpetamise nüansside üle, aga muidu on asjad üsna proportsioonis.

Mida Rocki korvpallikool ja korvpallidivisjon peaksid tegema, et oma poisid suurde Rocki mängima jõuaks?

Paavo Russak: Alumine osa on paigas: noorte ajal süsteem toimib, emotsiooni ja pisiku peaksid noored siit kaasa saama.

Noorteklassist meeste hulka minekuks on erinevaid võimalusi.

Kas mängija ujub ise vastuvoolu ja paneb ennast maksma – siis oledki isiksus. Ütled kohe, et minu eesmärk on jõuda NBAsse ja lähedki ära välismaale.

Või üritad kohalikku teed mööda. Leedukad on läinud seda teed, et need mehed, kellest nad midagi loodavad, neid nad Ameerikasse tudengiks ei saada. Neid hoiavad nad enda juures, sest nende tase on kõvem.