Kaks südant said abi erilisel viisil

Kardioloogil Toomas Hermlinil (istub) ja südamekirurgil Arno Ruusalepal on õigusega naerused näod ees, sest keerukad protseduurid sujusid, andes tunnistust heast meeskonnatööst. Samuti töötavad uued südameklapid väga hästi, mis tähendab, et patsiendid saavad parema elu. Foto: Margus Ansu

Tartu ülikooli kliinikumi operatsioonimeeskond viis läbi südameprotseduurid, mille tulemusena paigaldati kahele patsiendile inva­siiv­selt uus aordiklapp. Niisugune veresoontesisene lõikus on Eestis ainulaadne.

Inimene on loodud nii, et ta süda pumpab verd vasakust vatsakesest aordi kaudu suurde vereringesse. Verehulga liikumist kontrollib klapp, mis võib aastatega koguda endasse lupja, muutudes rabedaks ja lakates korralikult töötamast. Nii hakkab inimest vaevama valu rindkeres ning vähimagi pingutuse korral tekib tal hingeldus, sest vereringesse ei jõua enam piisavalt verd.

Tavalisel puhul aidatakse patsienti lõikusega, kus avatakse rindkere, kasutatakse kunstlikku vereringeaparaati, lõigatakse vana aordiklapp välja ja õmmeldakse uus asemele.

Mitte alati aga ei pea patsiendid kas oma vanuse või haiguste tõttu sellisele lõikusel vastu. Sedasama protseduuri tehakse mujal maailmas aga ka aordiklapiproteesiga mööda veresoontesiseseid teid liikudes ja proteesi nii-öelda kaugjuhtimise teel paigaldades.

Tee reiearterist südameni

Esmaspäeval südamekliinikus aset leidnud operatsioonide meeskondade kaks kõige olulisemat liiget on südamekirurg Arno Ruusalepp ja in­terventsionaal- ehk vahelesekkuv kardioloog Toomas Herm­lin.

Ühel operatsioonil viisid nad klapiproteesi kohale ballooni peal kokkupakitult reiearteri kaudu. Patsiendi vana aordiklapi sees tuli seda ballooni laiendada, nii sai suruda vana klapi vastu aordi seina ning nii sai ka uus klapiprotees ise oma kohale kinnituda ja tööle asuda.

Et see kõik oleks võimalik, sunniti patsiendi süda elektro­kardiostimulatsiooniga sellisesse rütmi, mil südamel tuli lüüa 200 korda minutis. Südame väga kiire töö tagas selle, et vererõhk langes näiduni 50 mmHG, ja see oli vajalik selleks, et süda oma kokkutõmmetega ei lükkaks uut klappi kohe minema.

«Kõik pidi käima täpselt ja kiiresti nagu saksa sõjaväes,» lisas Toomas Hermlin. «Oli vaid üks võimalus ja aega 10–15 sekundit. Kui paigaldamine ei oleks sujunud – näiteks oleks süda teinud siiski liigse kokkutõmbe ning lükanud klapiproteesi aorti või kukutanud selle vatsakesse, oleks järgnenud erakorraline lõikus.»

Aordiklapi protees kujutab endast traadist võrestikku, mille sisse on käsitsi õmmeldud veise südamepauna töödeldud koest valmistatud uus klapp. See klapp jõuab operatsioonituppa oma tavalisel kujul ja pakitakse kokku veresoonesiseseks transpordiks vahetult enne protseduuri algust.

Kokkupakitud kujul võib protees olla napilt 15 minutit – nii ei jõua karkass kude kahjustada.

Kuus pingelist tundi

Toomas Hermlin ütles, et kuigi ta tavaliselt operatsioonisaalis ei higista, siis seekord oli ta läbimärg.

Arno Ruusalepp lisas, et põnevust oli tõesti natuke rohkem kui muidu.

Operatsioonid algasid kell 9 ja lõppesid kell 15.

Esimesena opereeriti 85-aastast naispatsienti, tema protseduur võeti ette läbi roietevahelise avause ja läbi südametippu tehtud augu. Seejärel tuli 59-aastase naise südameprotseduur, mida tehti reiearteri kaudu. Eile viibisid patsiendid juba tavapalatis ja tundsid end hästi.