Kogu perega jalgpalli-MMile usinalt kaasa elav Õlle Tare toitlustusjuht Kadi Lepik leiab, et õigluse huvides tuleks videokordused kasutusele võtta, sest mängu suretamise hirmul pole usutavat alust.
Vutisõber kiidaks videokordused heaks
Milline on teie varasem elamuskogemus jalgpalli maailmameistrivõistlustelt?
Esimene võistlus, mida jälgisin otsast lõpuni, on 2006. aasta MM Saksamaal. Elamused olid lahedad. Meil on lastega traditsioon käia esimest ja viimast mängu vaatamas kusagil väljas.
Meie kodune lemmik, kelle võitu loodame, on Saksamaa, kelle mängu käisime toona vaatamas itaalia pitsabaaris. Kuna viimane mäng oli Prantsusmaa ja Itaalia vahel, ei julgenud me enam sinna vaatama minna, sest olime prantslaste poolt.
Miks on just Saksamaa teie pere ära võlunud?
Neil on ühtne meeskond. Tegelikult oli minu poeg see, kes meile selgeks tegi, et Saksamaa on parim. Aga nüüd on meil kodus juba kerge vaidlusteema, kas finaali jõuab pigem Saksamaa või Brasiilia. Mina arvan, et Brasiilia.
Kas see tähendab, et muudate MMi käigus poolehoidu?
Tegelikult ei. Loodaks hirmsasti, et Saksamaa ikka finaali jõuaks. Ma pole pidanud neis pettuma.
Milline on teie üldmulje MMist senini?
Väga sümpaatsed on USA, Austraalia ja Uus-Meremaa. Hoidsin neile kõvasti pöialt. Neil on supermeeskonnad, kelle mängus torkas silma võitluslikkus. Nad ei andnud lõpuni alla ja hakkasid tuntumatele vastu nii et maa must.
Aga suurim pettumus?
Prantsusmaa, Itaalia ja ka Portugali mäng. Portugal on küll edasi pääsenud, aga nad kõik on meeskonnana kahvatud. Nende staare ei tohi puutudagi, kohe on murul pikali ja nutavad. Minu poiss ütleb: viripillid. Sellised ei kutsu ju toetama. Meeskonnavaimu pole eriti näha.
Taas arutletakse elavalt videokorduste kasutuselevõtu üle. Mida teie arvate?
Neid peaks kindlasti kasutama hakkama. Inglaste värav sakslastele oli selge värav, ka sakslased tunnistasid seda. Aus mäng peab olema.
Kas ise ka jalgpalli mängite?
Vähekene ikka. Kui randa läheme, on kaks valikut: kas võrkpall või jalgpall.